Lumi, mupo ja inimestevaheline solidaarsus

Mina elan Lasnamäel ja minu aknad on kõik ühele poole ja nagu tormide ajal tavaliselt, sinna poole, kus tuult ei ole ja see on ka õige, sest kõige tavalisema tuulega juba lendab meil tuulekell minema, mis saaks siis veel tormi ajal. Aga tormidega mul veab !
Pühapäeval oli meil kodus nii vaikne ja kõik aknavahed ka lund täis, et unustasin täiesti ära, et lubati lumetormi ja kui hommikul hakkasin linna minema, siis olin üllatunud, peatuseni oli väga rakse jõuda, tuul, lumi. Tagasi tulles aga palvetasid küll kõik omaette bussis, et meie buss ikka mäest üles saaks, sest jala käia oli võimatu. Esmaspäeval läksin muretult tööle, st bussipeatusse ja märkasin üllatusega, et sinna oli kogunenud suur rahvahulk. Lobisesin tuttvatagega ja oli rõõmus ja elev tunne, aga siis jooksis meist mööda üks meie kolleeg ja hüüdis, lähme tööle, bussid ei käi, tee peal oli avarii. Jooksin siis talle järgi, läbi lumehangede ja kui inimesed nägid, et pääseme läbi, jooskid meile järgi, meist mööda ja kohati isegi meid maha paisates. Nägime ühte autot lumes kinni ja kõik kohe pakkusid oma abi ja lootsid ka peale saada, aga meie läksime edasi, ja varsti jõudsime järgmisesse peatusse ja seletasime ka seal, et bussid ei käia. Lootust oli, et ainult üks peatusevahe tuleb veel jala läbida ja nii läksid kõik inimesed liikvele. Huvitav oli see, et nii palju autosid sõitis meist mööda, 1-2 inimest sees ja keegi ei peatunud. Küsisin järgmisel päeval teistelt inimestelt, kuidas nad edasi said meie peatusest ja edasi said ainult need, kes siis ise jala läksid või need, kellele tuttav autoga vastu tuli. Võõraid peale ei võetud. Üks väike tüdruk roosas oli meeleheitikult igat autot hääletanud oma väikse käega meeeleheitlikult vehkinud ja kõigil oli just temast eriti kahju. Inimesed aga, kellega koos jooksime ja bussis sõitsime, olid hästi toredad, meid isegi lohutati, kuuldes, et oleme mures, et hilineme tööle. Võib-olla olete teie esimesed ! Nii hästi ei läinud, või vastupidi, meie asutusel läks väga hästi, kõik olid juba tööl ehk nagu meie valvur delikaatselt ütles, et mõned on veel tulnud. Seega asusime tööle ja lugesin hämmastusega, et kõik on pahased mupo peale, kes nõuab, et majaomanikud majaesise puhtaks teeks. Ja majaomanike vastused, et neil on vaja oma õu puhastada, lapsed kooli viia, millal nad veel peaksid majaesist tänavat puhastama. Mina ei puhasta kunagi ise oma majaesist, kuigi hästi suur maja on meil, mina ja ka teised meie majast, me palkame selleks koristaja ja maksame talle. Siiski, mupo ähvardamine aitab ka tal palju paremini koristada ja mis teha, meie jutt nii ei mõju, ei kõik need kujundlikud pildid ja konkreetsed faktid, et keegi kukkus ja murdis jalaluu ja libe ja paha, see ei aita. Täna hommikul aga vaatasin imestusega, tee on puhas ja kõnni nagu kuningas mööda punast vaipa. Aitäh mupole ! Seega inimestevaheline solidaarsus avaldub eelkõige mõttelaadis, vahel ka nõudlikkuses. Aga alati ikka nõrgema peale mõeldes.