Kõrgõstani teema lõpetuseks.

Anne-Lii on teinud meeleoluka kokkuvõtte meie reisist, mis kindlasti on huvitav lugemine kõigile! Täitsa kahju on, et ei olnud aega tutvuda rohkem kohaliku elu ja kultuuriga, nägime põhiliselt ühe pealinna eluolu ja seda ka siis, kui ühelt koosolekult teisele tormasime. Aga ega midagi muud tööreisilt oodata polegi, jääb vaid loota, et meie edasine suhtlemine Kõrgõstani naabrivalvuritega annab meile võimaluse rohkem seda riiki avastada. Muidugi võib sinna alati minna ka nö omal käel ja seal näiteks puhkust veeta. Soovitame küll!

Naabrivalve on Biškekis käima läinud ja minu arvamusel tuleb sellele ühele loodud sektorile õige pea lisa. Üldiselt on meie mudel seal üks-ühele kasutusele võetud. Loomulikult on väikeseid kohalikke nüansse, aga see ongi asja ilu, et ei olda kinni meie poolt antud raamides ja tehakse ikka nii, et asi toimiks. Igasugustes kuritegevuse ennetuse projektikirjeldustes on oluline küsimus, kas projekti tegevused on kohaldatavad teistes piirkondades, riikides, kultuurides. Meil on nüüd positiivne näide kohe tuua.

Mis siis edasi? Kirgiiisidel on veel registreerimata oma organisatsioon, mis naabrivalvega tegeleb, hetkel tegutsetakse korteriühistu alt. Nii et aitame neil koostada põhikirja ja tõenäoliselt saab Eesti Naabrivalve ühingust ka Kõrgõstani NV asutajaliige. Siis edasi plaanime ühist projekti härra Sorose rahastuse toetusel, milles kaks osa - Eesti naabrivalvurite ja koostööpartnerite visiit Kõrgõstani ja kirgiiside visiit siia. Kirgiisidel on küll olemas elementaarsed NV infomaterjalid, aga pakume oma abi veel kodulehekülje ja muu infomaterjali täiustamisel. Ka meil on kirgiisidelt õppida, näiteks Kõrgõstani miilits õpib praegu hoolega kogukonna tööd, nii et neil on kindlasti värskeid ideid, mida ka meil kasulik kuulata.

Ja ei ole välistatud, et Kõrgõstani naaberriigidki naabrivalve vastu huvi tundma hakkavad, nii et ehk võib meid varsti Hiinas kohata :-)

Pilte Kõrgõstanist näeb http://nagi.ee/photos/naabrivalve/sets/106133

Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 5

Mägedesse viidi meid reedel, 13. juunil. Ljudmilla ütles, et see on Tjan-Šani algus ja Ala-Artša looduskaitseala.
Mägedesse sõidetakse autoga. Mägedeseltskonna moodustasid Kõrgõzstani naabrivalve töötajad Ljudmilla ja Sergei ning viimase abikaasa Oksana.
Kui Biškek on kõrbelt tagasi võideldud maa (kogu linn on kastmissüsteeme täis), siis 15 km põhja poole hakkavad äkki mäed ja ilma kastmisveeta rohelus. Linnast väljas on ka Kõrgõzstanis nn põllukülad tekkima hakanud, ehitatakse uusi maju, aga nende majade ümber on kõigepealt kõrge kivist aed laotud ja alles siis majaga alustatud.
Teel mäkke nägime meest, kes seisis oma auto juures ja vehkisid kätega. Meie peatumise peale küsis mees, ega meil juhtumisi tosooli kaasas pole.. meil ei olnud. Oksana kommenteeris, et kohalikud ongi sihukesed, et nad üldse EI MÕTLE! et muudkui aga istuvad autosse ja sõidavad - õli ei vaheta, tosooli ei kontrolli.. suhtuvad autosse kui hobusesse, kui see enam ei tööta (jookse), siis lihtsalt müüvad ära (lasevad maha). Meie saatjateks selle nädala jooksul olid Kõrgõzstanis sündinud venelased ja ega me päriselt kirgiisidega ei tutvunudki. Seega ma ei tea kohalike suhtumist hobusesse, aga autod on seal kas läikima nühitud dziibid või ülekoormatud ja kohe kohe lagunevad "zigullid".

Igatahes, kui olime jõudnud parkimisplatsile (ei mäletagi oli see nüüd 2000 või 3000 m üle merepinna, aga minul igatahes oli üles sõites mitu korda kõrvad lukku läinud :)Oksana ei soovinud kõrgemale minna ja nii me suundusimegi kolmekesi - Tiina, Ljudmilla ja mina koos matkama.. Päike paistis lagipähe ja Tiina kõrvetas kiirelt õlad, 20 faktoriga päikesekreem kaitses siiski hullemast.

Kuidagi ei saanud ümber ka soovipuust.. Ljudmillal oli teadja naisena taskurätik kaasas ja ta rebis meile ribad (meie Tiinaga poleks oma riietelt küll ühtegi kiudu annetada saanud) Me sidusime taskurätiku riba soovipuu külge, vaatame kas me soovid nüüd täide lähevad. Nagu arvata võite soovisime loomulikult, et naabrivalve ühingu läheks jätkuvalt hästi- meie rahastamismured laheneks kiirelt ja õiglaselt ning et igas Eesti maakonnas oleks tööl meie oma projektijuht jne :)

Tõesti, taevas mägedes on teist värvi... fotode ja sõnadega ongi raske mägede tunnet edasi anda. Eks ma olin ju ennegi neid mägedefännide jutte kuulanud ja mõelnud omaette, et nohjah :)... aga tõepoolest see vist ongi nii, et kui sa oled juba mägedes, siis alla minnes tahaks tagasi :) ei teagi mis see on (võib olla lihtsalt hapnikupuudusest ja mägedefenomenist palju kuulnuna, hakkasingi tundma, et eks ma pea nüüd korralikud matkasaapad ja lennukipileti ostma:) )

rohkem pilte Nagis!

Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 4

OSCE töötaja palus (aga võib olla palkas), et Sergei meid valvaks ja turvaks.. esimese ja teise päeva me kannatasime selle ära, kuid kolmandal päeval keeldusime me Sergei teenetest. Me tahtsime ise linnas ringi jalutada ja proovisimegi kolmapäeva õhtul ise söögikohast oma korterisse jalutada:) Sergei ja Ljudmilla olid küll mures, et kuidas me küll jõuame.

Biškek on õhtuti väga pime… tänavavalgustus puudub. Kella üheksa aeg läheb kiirelt pimedaks ja siis on igaühe enda asi, kuidas ta tänavaaukudest mööda saab. Teel õhtusöögilt oma korterisse nägid me teravad kassisilmad õnneks ära, et ühel kanalisatsiooni kaevul puudub luuk.. ja kell 21.10 oli väljas +29..

Ja siis me korra eksime ära ja küsisime taksojuhilt teed. Aga see taksojuht juhendas meid valesti, kui me jõudsime ristmikule, kus taksojuhi järgi oleks me pidanud vasakule pöörama, siis õnneks tuli Tiinale ühe maja järgi meelde, et tuleb siiski vasakule minna ja nii me jõudsimegi õnnelikult korterisse. Järgnevatel päevadel me orienteerusime juba päris hästi ja saime linnas ise hakkama. Enam me ära ei eksinud, mis siis, et meil linnakaarti polnud.

Aga Kõrgõzstanist kirjutades ei saa ma kuidagi üle ega ümber söögist.. Sealmaal süüakse ainult LIHA, see on kõikide toitude alus ja enamasti on see lambaliha, äärmisel juhul kõlbab veiseliha ja sealiha peaaegu ei pakutagi.
Šašlõkk on seal muidugi super.. seda pakutakse koos õhukesteks ratasteks lõigatud sibulaga. Kui tõstad omale sibula taldrikusse, siis tuleb see üle valada nõrga äädikalahusega.. Praegu seda kirjutades, hakkavad neelud käima. Igatahes on Biškekis šašlõkk odav, üks vars maksab umbes 15.- krooni ja seda siis nii lamba- kui kanalihaga. Aga see kanalihašašlõkk ei ole kanarinnalihast, kana on lihtsalt tükkideks raiutud ja ükskord me nn kanašašlõkk koosnes peaasjalikult luudest ja kananahast.

Neljapäeva õhtul 12.juunil, oli meil OSCE töötajatega pidulik õhtusöök, Biškeki vastvalminud söögikohas „Starõi gorod". Kuna meie Tiinaga olime aukülalised, siis tõsteti toit meile esimesena ja vaadati me nägusid, kuidas see meile maitseb :) Kui šašlõkil seda lambakasuka maitset polnud, siis restoranis pakutul esimesel roal oli küll spetsiifiline maitse… ja kuna minule pani Melis (kes võttis endale meie seltskonnapea rolli) esimesena lambaliha taldrikule, siis sain ma pekise tüki ja lambapekk on ikka jubeda maitsega küll. Õnneks plohv oli väga hea ja rohelist teed kanti meie laule oma 10 kannu kindlasti.

Aga seda me küll ei kogenud kordagi, et meid ei võta tõsiselt, sellepärast, et me oleme naised. Pigem oli suhtumine lausa vastupidine, et vaata kui noored ja nii tublid, meid kuulati huviga ja esitati küsimusi.. nii naabrivalve kui Eesti kohta üldse. Seega naised on sealmaal ikkagi inimesed ;) kuigi plohvi pidid mehed paremini tegema ja rohelisel teel pidi parem maitse olema, kui mees seda valab.

Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 3

Nagu ikka lõunamaal, ei ole ka Biškekis liiklusreeglid just see kõige tähtsam, mille järgi liigeldakse. Meid ehmatati juba esimesel päeval, et ei tasu oodata, et jalakäial oleks sebral eesõigus. Parem on üle tee joosta.. ja nii me siis Tiinaga käest kinni üle tänavate jooksime ja tundub, et see töötas, sest meile lasti signaali väga vähe. Ning kuna kõik sõidavad nii nagu nende arust õigem on, siis oma kummalisel kombel see töötab.. me nägime ainult ühte väikest kõksu.. Signaal on kõikidel terve aeg kasutuses ja jalgratturid autoteel on keelatud (kaks välismaalast üritas koos autodega sõita, aga neile lasid KÕIK juhid signaali).

Me küsime oma juhilt Sergeilt, et kuidas ta aru saab, et see masin hakkab pöörama või sõidab oste (paljud ei kasuta suunatuld või kui kasutavad, siis unustavad selle sisse). Sergei vastas, et ta vaatab juhi kehakeelt, et kui juht tahab paremale pöörata, siis ta kallutab ennast paremale ja vahib hirmsasti sinnapoole. Kui ta sõidab otse, siis vaatab loomulikult enda ette, mis siis, et suunatuli sees on :) nii, et nad saavad oma liikluses suurepäraselt hakkama. Kui kõik sõidavad niipaljukesi, kui kõrvuti teele mahub, siis see tõepoolest töötab. Turvatoolid ja turvavöö on neil alles tulevik ..

Parkimine on ka Biškeki kesklinnas tasuline. Pildil nähtavat kaks kükitavat meest rohelistes vestides on parkimismehed. Sõltumata, kui pikalt pargid, maksab see 5 somi, e. 1,2.- krooni. Mehed vestis aitavad väljatagurdada, sest ilma liiklust peatava meheta on see peaaegu võimatu :)

Millegipärast ei tahtnud kohalikud meid oma turule viia.. aga me olime väga veenvad ja lõpuks me ikka sinna ka saime.. Turg oligi selline nagu me arvasime.. palju hiina kaupa, juur- ja puuvilju ning räpane. meie väisatud turg oli "Ošš"

Täiendasime turul oma maitseainete varusid ning ostsime ka plohvi valmistamise jaoks spetsiaalset punast riisi. Kui soovite õige plohvi retsepti, kirjutage, saadame selle meilile ;)

Peale kõige muu harjutasime turul ka parmupilli mängima. Tiina parajasti õpib, kuidas pilli õigesti hammaste vahel hoida. Aga eks pildid, räägivad rohkem, kui sõnad.. ja varsti paneme pildid ka nagisse üles.

Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 2

Meie õppepäevadest osavõtjad olid ühistute esinaised (põhiliselt venelannad) kohaliku omavalituse e akimjat esindajad, miilitsad ning üks akšakall (vana mees, keda kõik teavad ja austavad) ja nemad olid kirgiisid.

Akimjati esindaja rääkis koolitusel, kuidas ta algul Ljudmillat tõsiselt ei võtnud, aga Ljudmilla „nastõrnast“ e. järjepidevus hakkas lõpuks mõjuma ja nüüd ta siis austab ja aitab Ljudmillat. Meie koolitused möödusid rohelist teed, lahustavat kohvi ja vett juues ning kuivatatud puuvilju ja küpsiseid näksides.. Inimesed kuulasid ja küsisid ja mõtlesid kaasa.. Lausa rõõm oli selliseid koolitusi läbi viia:)

Kolmapäeval pealelõunasele suurele presentatsioonile oli kohale kutsud enamus Biškeki nn konstaableid. Kõrgõzstanis miilitsad jalutavad tänaval ja tunnevad oma tänava elanikke.

Tiina rääkis algul eesti naabrivalve mudelist ning andis siis sõna Kõrgõstani naabrivalve esindajale Ljudmillale. Tiina ja Ljudmilla vahel istub Sergei, kes oli selle viie päeva jooksul meile giid, taksojuht, lõuna ja õhtusöögikaaslane ning turvamees. Samuti on Sergei koos Ljudmillaga Kõrgõstani Naabrivalve töötaja.

Kui Ljudmilla oktoobris Eestis käis, siis ta oli väga vaikne ja terve aeg kribas meie juttu oma pisikesse märkmikusse. Me veel mõtlesime, et kuidas ometi nad selle naabrivalve seal tööle saavad.. naabrivalve alustamiseks on vaja säravat ja julget inimest.. aga tuleb välja, et seda Ljudmilla ongi! Eestis ta lihtsalt kogus infot ja Biškekis ta analüüsis meilt kuuldu läbi ja kohandas natuke Kõrgõzstani jaoks ja tõepoolest tegigi asja ära. Ljudmilla esinemine seminaril oli väga veenev, et isegi minul tekkis tunne, et kuidas nad ometi niikaua on üldse ilma naabrivalveta elada saanud:)

Igatahes kui oli küsimuste aeg, astus meie laua juurde üks naisterahvas võttis mikrofoni ja tänas Eesti Naabrivalve ühingut, et nad kõigist endistest liiduvabariikidest just Kõrgõzstani välja valisid.

Peale seminari oli nn kohvipaus. Pikk miilits (vähemalt 2.07) - kelle kirgiisikeelset nime ma kahjuks enam ei mäleta, aga tõlkes tähendab see Teras. Teras on endine korvpallur ja ta rääkis, et on ka eestlastega koos mänginud.

Kuid kohvipausil ei jätkunud meile Tiinaga eriti pirukaid ja kooke, esiteks sellepärast, et enamus pisteti kotti ja teiseks sellepärast, et meid piirati ümber küsimuste ja kutsetega külla.. seega, kui me kunagi veel Kõrgõstani lähme, on meil olemas mitu mitu küllakutset. Inimesed on tõega avatud ja huvitaud naabrivalvest ning koostöötamisest ja meist, kui eestlastest samuti.

Meie küll usume, et naabrivalve läheb Kõrgõzstanis hästi tööle!

Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 1

http://www.kyrgyzstan.orexca.com/ ametlikku infot Kõrgõstanist.



Meid kutsuti OSCE poolt Biškeki viieks päevaks läbi viima seminare ja õppepäevi naabrivalve teemadel. Eelmise aasta mais käis Tarmo Vaik Biškekis naabrivalvet tutvustamas, oktoobris käisid Kõrgõstanist delegatsioon Eestis tutvumas ja selle aasta juuni teine nädal olime Tiina ja mina Biškekis sealseid aktiviste ja omavalituse töötajaid ning politseinike koolitamas.

See on nüüd kindel, et Eesti Naabrivalve mudel on Kõrgõzstanis töösse võetud ning esimene sektor on meie mudeli järgi valmis saanud ja töö käib.

Pildil on Kõrgõstani naabrivalve logo ja plakat. Plakatil on kirjas:

Elamu omanike ühistu „ Birmidik zana igilik „ Tähelepanu! Maja on kohaliku omavalituse, miilitsa ja ELANIKE erilise kontrolli all !

OSCE abiga on moodustumas Eesti Naabrivalve ühingule sarnase ehitusega MTÜ Kõrgõzstani Naabrivalve ja nad on juba omale kodulehe valmis teinud http://dozor.in.kg/
Tiina ja minu ülesanne oligi aidata see MTÜ kiirelt ja efektiivselt tööle.

Selleks olid meil ettenähtud koolitused/seminarid uue MTÜ töötajatele (hetkel on neid kolm), potentsiaalsetele sektorivanematele ja uue MTÜ koostööpartneritele. Kolmapäevaks oli plaanis üks suurem Eesti ja Kõrgõzstani Naabrivalve tutvustav presentatsioon Biškeki kõikidele miilitsatele, ühistute esimeestele ja kohaliku omavalituse töötajatele.

Aga nüüd siis lähemalt, mida me viis päeva Biškekis kogesime…

Tallinna lennujaamas Tallinn-Riia lennukit oodates helistas meile Tiina abikaasa ja ütles, et just oli mingis online väljaandes uudis, et Kõrgõzstanis on avastatud 6 siberikatku juhtumit ja osad inimesed on juba surnud … otsustasime Tiinaga, et meie Biškekis liha ei söö ;) jaa jaaa :)

Meie reis Tallinnast algas esmaspäeval 9.juunil kell 16.30 ja nagu Tiina kirjutas jõudsime me Biškeki 10. juuni varahommiku. Tõepoolest lennukis minust paremal istuv rase naine lobises terve see 4,5 tundi ja ma ei saanud kordagi silma kinni .

Lennujaamas ootas meid OSCE töötaja, kes osavalt meid taksot pakkuvatest meestest läbi vedas:) Korter oli tõega väga jubedas majas aadressiga Tšokomorva 258. Seda pilti mu fotokas läks meil hiljem vaja, kui me pimedas Biškekis ära eksisime ja siis taksojuhile tee küsimiseks näitasime.

Kui te kunagi Kõrgõzstani reisite, siis hotellist tunduvalt odavam on rentida korter ja kui te suudate mööda vaadata prügihunnikust maja akna alla ning prussakast, kes koridoris sibab (mulle tundus, et see elukas, keda ma teisipäeva hommikul majja astudes nägin, on vähemalt 10 cm pikk, tal on suuuured kavalad silmad ning ta kindlasti tahab meiega kaasa tulla) siis on see päris hea lahendus. Korter ise oli puhas, konditsioneeriga, ruumikas ja normaalse köögiga. Nii, et peale esimest ehmatust olime me oma korteriga väga rahul.

tagasi Eestis

ja oligi nii, et Kõrgõstanis pääsesime me internetti see ainuke kord, kui Tiina eelmise postituse kirjutas. Meile koostatud päevakava oli väga tihe ja korteris, kus me elasime internetti polnud.
Kui suurem osa nädalaga kogunenud tööd tehtud, hakkame siia blogisse oma visiidi muljeid ja pilte üles riputama.. aga etteruttavalt võin öelda, et lambasilm jäi söömata ning tänavaliiklusest pääsesime tervelt :)
küll on hea kodus tagasi olla!

Biskek, 40 kraadi sooja

Oleme nuud kenasti joudnud Biskeki ja ootame parasjagu OSCE tootajatega koosoleku algust. Lennud laksid kullaltki hasti, Tallinnas ja Riias selgitasime, et Korgostan ei ole Venemaa osa ja et me ei vaja Vene viisat.
Aga maailm on vaike - Moskva-Biskek lennul istus minu korval meesterahvas, kes k[sis, et mis keelt me Anne-Liiga raagime, kas hispaania keelt. ma siis vastu, et ei, eesti keelt raagime. Tema utles selle peale 'tere-tere vana kere' ... selgus, et tema ode elab Tallinnas Mannikul! ta ise elab Moskvas ja nende vanemad Korgostanis. Anne-Lii istus korvuti uhe korgostani naisterahvaga ja nagu AL vaidab, siis raakisid nad uksteisele lennureisi ajal oma elusaatustest.
Hommik vottis meid vastu 25 kraadises Biskekis, peale burokraatia labimist ootas meid OSCE auto, mis viis meid meie pessa, kus veedame jargmised neli paeva.
Korter on kolmetoaline, kullalt eemaletoukava valjanagemisega maja, aga korter tundub puhas.

Uued muljed, siis kui jalle voimalus tekib!

Juhhei, Kõrgõstan!

Täna alustame Anne-Liiga sõitu Biškeki. Tallinn-Riia-Moskva-Biškek, hommikul 4.30 kohaliku aja järgi oleme kohal.
Saime täna ka programmi, olime juba veidi mures, et viimane nädal ei kuulnud Kõrgõstanist kippu ega kõppu, samas polnud meiel saadetud infot ööbimise kohta ega midagi.
Täna siis teame, et ees ootab paar koolitust, kus NVst räägime, üks matk :-) ja mitmeid kohtumisi kohalike aktivistidega.
Nii, et tuleb põnev nädal ja katsume leida ka võimaluse blogisse paar rida kirja panna.

Pikk kokkuvõte kuriteoennetuse konverentsist Saksamaal ;-)

Saabusin äsja Saksamaalt Leipzigist, kus toimus 13nes Saksamaa kuritegevuse ennetuse kongress ning mille raames viidi läbi ka teine rahvusvaheline kuritegevuse ennetuse foorum. Tegemist on suurima kuritegevuse ennetuse alase üritusega Euroopas ning sel aastal oli peateemaks „Dedicated citizens-Safer community“ ehk aktiivsed kodanikud – turvalisem kogukond.
Enamus ettekandeid olid saksa keeles, kuid oli eraldi ettekannete osa inglise keeles, ava-ja lõppettekanded tõlgiti sünkroonselt inglise keelde. Siinkohal toongi välja mõned minu arvates huvitavamad mõtted ettekannetest.
Saksa Kriminoloogiauuringute Instituut Alam-Saksimaal on läbi viinud väga ulatusliku uuringu Saksamaa noorte meediatarbimisest ning selle seostest vägivaldse käitumisega. Mõned järeldused sellest uuringust:
· Mida madalam on haridustase ja sellest tulenevalt ka sissetulek, seda rohkem meediatehnikat on soetatud;
· Kõige rohkem tarbivad meediat erinevate kanalite läbi Saksamaal elavad türklased, kõige vähem sakslased.
· Võrreldi meedia tarbimist kahes linnas: Dortmundis (elatustasemelt kõige madalam linn Saksamaal ja Münchenit (kõige kõrgema elatustasemega). Dortmundis veetsid lapsed ekraani (TV, arvuti) ees päevas keskmiselt 4 tundi ja Münchenis 45 minutit
· Mida kauem laps ekraani ees istub, seda julmemaks lähevad filmid, mängud, millega ta aega sisustab. Samas ei leitud otsest seost vägivaldsete filmide/mängude vaatamise ja vägivaldse käitumise vahel, pigem on tegemist olulise riskifaktoriga. Kuna laps veedab palju aeg ekraani ees, siis uuring näitas õppetulemuste halvenemist ning ka isiksuse omaduste muutust (näiteks empaatiavõime vähenemine või kadumine). Vähene haridus on aga otseselt seotud vägivaldse käitumisega.
· Vaesus ei ole kuritegevuse põhjuseks, kui aga vaesusele lisandub hariduse puudus, siis on tegemist olulise riskifaktoritega
· Koolivägivald Saksamaal on oluliselt vähenenud ja seda selgitatakse peamiselt kolme põhjendusega: 1) koolid suhtlevad tihedalt politseiga (ka seal oli kunagi politsei ja kooli suhe väga pealiskaudne ja koolid pelgasid politseiga koostööd); 2) lapsed ise käituvad seaduskuulekamalt kuna kardavad tagajärgi; 3)koolides on tekkinud huvi ja kompetents tegeleda aktiivselt konfliktide ennetamise ja lahendamisega, õpitakse ja õpetatakse suhtlemisoskuseid. Olulist rolli peetakse ka perevägivalla vähenemisel.
· Samas on noorte hulgas suurenenud isikuvastased kuriteod
· Perevägivald on aasta aastalt vähenenud. Selle põhjuseks peetakse edukat ja aktiivset massimeedia tähelepanu teemale. Samas on perevägivald endiselt sage moslemite perekondades
· Vägivalla ennetamisel peetakse lahenduseks:
1. Haridussüsteemi muutmist, et kõigil oleks võimalik saada haridust
2. Meediatarbimise vähendamist laste hulgas
3. Perevägivalla vähendamist
Rohkem uuringust ja muud huvitavat saab lugeda http://www.kfn.de/home.htm
Osalesin ka huvitaval loengul kodanikujulgusest, see oli küll saksakeelne, aga üht-teist jäi ikka külge. Vahest tundub, et ainult Eestis räägitakse inimeste passiivsusest ja ükskõiksusest, kuid nagu selgus, on see suureks probleemiks ka Saksamaal. Professor Doktor Hans-Dieter Schwind rääkis mitmeid hiljuti toimunud õnnetusi, kus kõrvalseisjad oleksid saanud oma sekkumisega ära hoida inimese surma. Mis siis mõjutab elaniku otsust sekkuda ja teist inimest aidata?
· Kasu versus kahju – inimene hindab, mida antud situatsioon parasjagu mulle kaasa toob, kas ma ise ehk kannatan mingit kahju
· Pimedas sekkutakse ja aidatakse vähem
· Kenama välimusega naisi aidatakse meelsamini...
· Sekkumine sõltub mööduja hetkeemotsioonidest (kas ta sai näiteks just vallandmisteate või eelnes mõni positiivne sündmus)
· Mööduja isiklik kogemus – kas ta on ise abi saanud, on ise varem sekkunud ja mis mälestuse on see jätnud
· Mida rohkem inimesi mingit sündmust jälgib seda vähem neist sekkub. Arvatakse, et inimesi on palju, ju keegi ikka läheb appi
Mittesekkumiseks peetakse põhiliselt kolme põhjust:
1. Soov mitte segada ennast teiste asjadesse, toob veel äkki endale tüli kaasa (eriti levinud naabritevahelises suhtlemises)
2. Inimesel puudub kompetents ja võimekus sekkuda
3. Ei soovita võtta vastutust, mõeldakse, et miks just mina?
Jah, mõnigi loengus kuuldud tõsiasi pani ahhetama ja tekitas nõutust (eriti see välimuse järgi abistamine), aga tõesti, täitsa elulised tähelepanekud. Naabrivalve on kindlasti üks võimalus vähendada kogukonnas ükskõiksust, vähemasti on moraalne kohustus aidata. Teine asi ongi oskused ja kompetents, kus ehk ka naabrivalve saab läbi oma koolituste aidata. Õnneks on endiselt inimesi, kes ei vaata välimust, sugu ega ka seda, kas pärast aitamist tuleb auto keemilisse puhastusse viia. Saksamaal on tegelikult seadusandlikult mindud üsnagi äärmustesse ja mitteaitamine on karistatav (http://dejure.org/gesetze/StGB/323c.html)
Samas võiks teema laiendada ka isikutasandilt globaalseks – me kõik näeme, kuuleme, teame, mida tehakse inimestega Birmas, Sudaanis, Tiibetis jne, aga ei sekku, miks?

Muide, kodanikujulguse ja aktiivsuse teemakäsitluses ei unustatud mainimast Leipzigi linnaelanike tähtsust Saksamaa ajaloos. Nimelt sai just Leipzigist Nikolaikirche juurest alguse Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemine. 1989 aasta oktoobris kogunesid Nikolaikirche preestri üleskutsel kiriku juurde kodanikud, kes põletasid küünlaid ja rahumeelselt protestisid toimiva režiimi vastu. Kuu aega hiljem lammutati Berliini müür.