Head naabrivalve tegijad ja sõbrad!
Uuele hooajale vastu minnes sai meie blogile tehtud paar suuremat uuendust:
1. blogi all paremas servas jookeb nüüd valimik meie MTÜ tegevust tutvustavatest piltidest, mida nagi.ee peale üles oleme pannud. Kui ka sul on kuskil hoiul mõni põnev pilt naabrivalve tegemistest, saada see mulle lauri.tabur@eesti.ee või info@naabrivalve.ee peale - hoolitseme selle eest, et pildile talletatud emotsioon saaks ka teistega jagatud.
2. kui blogisse kirjutatakse uus artikkel, siis saadetakse teade sellest e-mailiga kõigile naabrivalve aktiivi liikmetele. Ikka selleks, et meie parimad mõtted ja praktikad jõuaks kiiresti kõigi huvilisteni. Kui soovid ka omi mõtteid blogi vahendusel jagada, anna sellest mulle teada - aitan sel soovil täituda!
3. kui juhtud meie blogi aadressi eesti-naabrivalve.blogspot.com unustama, siis nüüd viitab blogile ka meie ametlik kodulehekülg www.naabrivalve.ee.
Parimatega
Lauri Tabur
28.8.08
Naabirvalve mõte ja eesmärk
Anne-Lii Rello kirjutas oma artiklis „ Kui naaber ei taha .. „, et inimestel on vahel raske aru saada, milleks on naabrivalvet vaja. Ma majas läks naabrivalve moodustamine küll lihtsalt, ma käisin ukselt-uksele ja inimesed olid peaaegu kohe nõus, kui kuulsid, et see on organisatsioon, mida riik toetab. Mis teeb selle nii eriliseks ja miks ei võiks niisaama oma naabreid valvata ?
Kui teil on turvalukud, signalisatsioon ja elate heas rajoonis, kas siis on kõik korras ? Tõenäoliselt ei ole, sest see on ahvatlev koht varastele ja neil on ka osavad näpud, vastavad töövahendid, nad saavad sisse loetud minutitega. Siiski on huvitav, et kuigi hea ja halva luku lahtitegemise vahe on ainult mõni minut, aitab see aeg väga, sest nagu teab iga politseinik nii hästi, varas läheb sinna, kus on lihtsam. Samal eesmärgil on politsei aastaid teinud ühistutelee ettepanekuid panna iga maja ette korralik uks ja korralik lukk. Korterivarguste arv on sellega tunduvalt langenud.
Mõnes riigis organiseerib politsei naabrivalve liikumist, meil aga toetab väga aktiivselt. Meie seisukohast on võib-olla väga tore, kui meid keegi ei jälgi, lihtsalt niisama, hea vaba tunne on nii. Varga seisukohast on see aga põhimõtteline küsimus. Kui keegi näeb teda aknast ja helistab politseisse, siis on ju kõik läbi, ta läheb vanglasse. Ta ei taha seda ! Küsimus on muidugi, et miks ilma naabrivalveta keegi, kes teda aknast vaatab, politseisse ei helista. Ma toon enda näite.
Minu tütar oli 5-aastane ja me üürisime ühes majas korterit. Ta tuli erutatult tuppa ja ütles, et mängis õues ja nägi pealt , kuidas esimesel korrusel ronis üks mees üle rõdu sisse.” Nojah, aga võib-olla ta elab seal, „arvasin mina. „ Ei ela, ma tean, kes seal elavad „ ütles tema. „ Kuidas sa tead, kes seal elavad „ küsisisn mina. „ Seal elab meie koristaja, ma suhtlen temaga ja tean tema meest, see ei olnud tema. „ Võib-olla oli keegi tuttav, „ arvasin. „ Tuttav, kes viib kaasa nende asjad „ sai tema pahaseks.” Miks sa arvad, et ta viis kaasa nende asjad ? „ „ Ma nägin, kui ta üle rõdu serva tagasi nendega ronis. „ „ Kas sa olid üksi ? „ „ Ei olnud, Kerli oli ka ja tema ka nägi. Kas sa nüüd lähed ja helistad miilitsasse ?„
„ Äkki peaks helistama uksekella.” arvasin mina. „ me juba helistasime, keegi ei vastanud „ ütles tema. Meil telefoni ei olnud ja ma ei tundnud meie majas kedagi, lähedal oli üks pood, seal oli telefon, aga sinna ma ka ei läinud. Kõik tundus lootusetu. Uskuda last või mitte ja kas tõesti üks varas läheks otse laste silma all vargile ? Järgmisel päeval selgus, et läks.
Kui teil on samasugused naabrid , kui mina, siis te küll vajate naabrivalvet, sest naabrivalves instrueeritakse inimesi ja julgustatakse kohe helistama. Kas te arvate, et see juhtum muutis mind ? Natuke küll, aga juba 5 aasta pärast oli natuke teistsugune juhtum ja mina jälle passivne ja minu tütar aktiivne pool.
Ta oli 10 aastane ja elasime juba oma korteris meie praeguses majas. Ta tuli tuppa ja ütles, et majas on tulekahju. „ Mismoodi, tulekahju, miks sa aravd, et on tulekahju „ küsisin mina. „ Ülevalt tuleb suitsu, katuselt. „ Nojah, aga selleks võib palju muid põhjusi olla.” arvasin mina. „ Näiteks milliseid ? Miks meie maja suitseb „ küsis tema. „ Ma ei tea „, ütlesin mina,” ehituslikke „. Seekord mu tütar vaidlema ei jäänud, vaid ütles, et läheb helistab tuletõrjesse. Telefon oli paar maja eemal. Ta tuli varsti tagasi ja ütles, et tuletõrjeautod on nüüd kohal, tule välja, aga ära lifti kasuta. „ Ehmatasin väga ära ja selgus,et kõik oli tõsi. Koputasin naabrite ustele ja rääkisin sama. Ka nemad olid segaduses. Maja sai hästi kustutatud, ainult mu tütar oli natuke pahane, et tuletõrje süüdistas teda selles, et ta on laps.” Olen jah laps,” ütles ta. „ Kas lapsed ei tohi siis helistada, kas nemad ei märka midagi ja pealegi, keegi ei usu neid nagunii „. See on õige.
Siiski, tuletõrje lõpuks uskus ja saatis autod, tõesti professionaalid !
Seega, inimesed on nagu nad on, nad ei ole siirad ja lihtsad nagu lapsed. Naabarivalve aga muudab kõik lihtsamaks. Näiteks meie majas, peale naabrivalvet, märkasid inimesed, et ühe auto kallale tuli kamp noormehi.Kohe tehti 5 kõnet politseisse ja muidugi hiilis politsei neile ligi ja tabas nad teolt.
Kas nad varem reageerisid samal moel, kas see on tavaline ? Ei, see on täiesti ebatavaline juhtum, tavaliselt reageerivad inimesed nii nagu mina oma tütrele vastasin. Nad mõtleksid, et võib-olla on mingi põhjus ja võib-olla saab ta valesti aru või kas tõesti keegi julgeks varastada keset päeva inimeste silme all jne. Ja võib-olla keegi juba kutsus politsei või et paistan tobe välja kui ilmaasjata helistan ja mulle öeldakes, et ärge olge nii uudishimulik vanatädi. Keegi ei helistaks reaalselt. Me oleme täiskasvanud ja kardame valesti käituda.
Naabrivalve ütleb ka, et suur muutus tekib siis, kui üles panna naabrivalve sildid. See on tõesti nii, sest silt ju näitab, et siin elavad „ hullud inimesed, kes kohe politseisse helistavad „ Politsei ütleb, et statistika näitab ja samuti vestlused varastega, et sinna nad minna ei taha.
Meie majas juhtus siltide toimel rohkemgi. Maja ees käis meil varem kahtlane tegevus, päevasel ajal, kahtlased autod ja midagi toodi ja viidi, pidev sebimine ja kõik need tegelased olid väga närvilised ja väga ebameeeldiv olukord üldse. Kuidas kasvatada sellises majas lapsi ja elada normaalset pereelu ? Peale naabrivalve rajamist kadus see jäljetult. Kõik on rahulik ja vaikne. Kas mõjus silt või levis info või tegeles politsei või häiris see, et politseiauto külastas tihti meie maja, aga mida ei ole, seda ei ole !
Meie majas muutus ka see, et inimesed muutusid aktiivsemaks, nõudlikumaks meie maja asjade suhtes ja teevad häid ettepanekuid, aga eelkõige sunnivad ühistut paremini töötama ja ühistule meeldib see ka, sest kõik muutub paremaks.
Mulle meeldib kõige rohkem see, et inimesed naeratavad rohkem ja jäävad seisma ja rääkima. On väga sõbralik atmosfäär, tehakse nalja ja ollakse viisakad. Varem olid kõik nii sünged, aga nüüd suhtlevad nagu head kolleegid tööl. Kui keegi kardab, et tekib liigne huvi nende vastu, siis seda ei ole, on pigem suurem tolerants ja suurem sõbralikkus. Sama räägivad teised sektorid, et inimesed muutuvad meeldivamaks, aidatakse ühtteist rohkem ja ühistu areneb.
Naabrivalve raames saab väga palju infot kõige kohta, mis toimub, milliseid projekte riik toetab, kuidas asju ajada, millised on seadused ja saab suhelda teiste sektoritega, jagada kogemusi. Toimuvad tasuta koolitused ja samuti on soodustused koostööpartneritelt. Kõige meeldivam on see, et kui helistada ja küsida , siis naaberivalvel on iga probleemi jaoks pakkuda palju tegutsemsivariante, kõik on kunagi kuskil juba olnud ja lahendatud.
Väga tähtis on riigi toetus, nagu meie maja elanikud hästi ära tabasid. Me ei ole enam üksi. Varem oli nii, et inimene pöördus politseisse, aga tavaliselt ühe korra ja miski ei muutunud. Nüüd saab alati mulle rääkida ja mina aitan suhelda politseiga ja tean, mida peab tegema. Ma tunnen konstaablit, aga samuti on meie sektoril oma kontaktisik, kelle poole saab pöörduda. Minul juhtus nii, et ühed tüübid tahtsid tulla ja mulle asju „ selgitada „. Helistasin talle ja ta lahendas olukorra tunni ajaga, kusjuures nii positiivselt, et nad ei taha minuga enam üldse suhelda. Hea on omada tutvusi kõrgete politseinike hulgas. Samuti linnavalitsuses ja munitsipaalpolitseis.
Kõik võtab aega, nii sektori loomine, inimestega suhtlemine, suhete loomine politseiga ja samuti korra loomine. Suur kergendus on ka, see, et naabrivalve sektori loomise kaudu on olemas inimeste telefoninumbrid, meilid ja teame, kelle auto mingi on, nii et neid kaitsta, kui ennast kaitsta nende eest, sest pole ju halbu ja häid inimesi, vaid naabrid, sellised nagu nad on.
Minu elu on naabrivalve läbi muutunud aktiivsemaks, aga ka paremaks ja ma olen juurde saanud palju uusi tuttavaid ja sõpru, nii oma majas kui naabirvalves.
Kõige rohkem hindan ma aga seda, et meie kodune elu on rahulikum ja samuti kõigil teistel meie majas. Seega Anne-Liile esitatud küsimusele, et miks ma peaksin oma naabrit valvama, saab vastata erinevalt, aga see toob kaasa parema elu. See on ka solidaarsus inimeste vahel ja see annab hea tunde.
Kui teil on turvalukud, signalisatsioon ja elate heas rajoonis, kas siis on kõik korras ? Tõenäoliselt ei ole, sest see on ahvatlev koht varastele ja neil on ka osavad näpud, vastavad töövahendid, nad saavad sisse loetud minutitega. Siiski on huvitav, et kuigi hea ja halva luku lahtitegemise vahe on ainult mõni minut, aitab see aeg väga, sest nagu teab iga politseinik nii hästi, varas läheb sinna, kus on lihtsam. Samal eesmärgil on politsei aastaid teinud ühistutelee ettepanekuid panna iga maja ette korralik uks ja korralik lukk. Korterivarguste arv on sellega tunduvalt langenud.
Mõnes riigis organiseerib politsei naabrivalve liikumist, meil aga toetab väga aktiivselt. Meie seisukohast on võib-olla väga tore, kui meid keegi ei jälgi, lihtsalt niisama, hea vaba tunne on nii. Varga seisukohast on see aga põhimõtteline küsimus. Kui keegi näeb teda aknast ja helistab politseisse, siis on ju kõik läbi, ta läheb vanglasse. Ta ei taha seda ! Küsimus on muidugi, et miks ilma naabrivalveta keegi, kes teda aknast vaatab, politseisse ei helista. Ma toon enda näite.
Minu tütar oli 5-aastane ja me üürisime ühes majas korterit. Ta tuli erutatult tuppa ja ütles, et mängis õues ja nägi pealt , kuidas esimesel korrusel ronis üks mees üle rõdu sisse.” Nojah, aga võib-olla ta elab seal, „arvasin mina. „ Ei ela, ma tean, kes seal elavad „ ütles tema. „ Kuidas sa tead, kes seal elavad „ küsisisn mina. „ Seal elab meie koristaja, ma suhtlen temaga ja tean tema meest, see ei olnud tema. „ Võib-olla oli keegi tuttav, „ arvasin. „ Tuttav, kes viib kaasa nende asjad „ sai tema pahaseks.” Miks sa arvad, et ta viis kaasa nende asjad ? „ „ Ma nägin, kui ta üle rõdu serva tagasi nendega ronis. „ „ Kas sa olid üksi ? „ „ Ei olnud, Kerli oli ka ja tema ka nägi. Kas sa nüüd lähed ja helistad miilitsasse ?„
„ Äkki peaks helistama uksekella.” arvasin mina. „ me juba helistasime, keegi ei vastanud „ ütles tema. Meil telefoni ei olnud ja ma ei tundnud meie majas kedagi, lähedal oli üks pood, seal oli telefon, aga sinna ma ka ei läinud. Kõik tundus lootusetu. Uskuda last või mitte ja kas tõesti üks varas läheks otse laste silma all vargile ? Järgmisel päeval selgus, et läks.
Kui teil on samasugused naabrid , kui mina, siis te küll vajate naabrivalvet, sest naabrivalves instrueeritakse inimesi ja julgustatakse kohe helistama. Kas te arvate, et see juhtum muutis mind ? Natuke küll, aga juba 5 aasta pärast oli natuke teistsugune juhtum ja mina jälle passivne ja minu tütar aktiivne pool.
Ta oli 10 aastane ja elasime juba oma korteris meie praeguses majas. Ta tuli tuppa ja ütles, et majas on tulekahju. „ Mismoodi, tulekahju, miks sa aravd, et on tulekahju „ küsisin mina. „ Ülevalt tuleb suitsu, katuselt. „ Nojah, aga selleks võib palju muid põhjusi olla.” arvasin mina. „ Näiteks milliseid ? Miks meie maja suitseb „ küsis tema. „ Ma ei tea „, ütlesin mina,” ehituslikke „. Seekord mu tütar vaidlema ei jäänud, vaid ütles, et läheb helistab tuletõrjesse. Telefon oli paar maja eemal. Ta tuli varsti tagasi ja ütles, et tuletõrjeautod on nüüd kohal, tule välja, aga ära lifti kasuta. „ Ehmatasin väga ära ja selgus,et kõik oli tõsi. Koputasin naabrite ustele ja rääkisin sama. Ka nemad olid segaduses. Maja sai hästi kustutatud, ainult mu tütar oli natuke pahane, et tuletõrje süüdistas teda selles, et ta on laps.” Olen jah laps,” ütles ta. „ Kas lapsed ei tohi siis helistada, kas nemad ei märka midagi ja pealegi, keegi ei usu neid nagunii „. See on õige.
Siiski, tuletõrje lõpuks uskus ja saatis autod, tõesti professionaalid !
Seega, inimesed on nagu nad on, nad ei ole siirad ja lihtsad nagu lapsed. Naabarivalve aga muudab kõik lihtsamaks. Näiteks meie majas, peale naabrivalvet, märkasid inimesed, et ühe auto kallale tuli kamp noormehi.Kohe tehti 5 kõnet politseisse ja muidugi hiilis politsei neile ligi ja tabas nad teolt.
Kas nad varem reageerisid samal moel, kas see on tavaline ? Ei, see on täiesti ebatavaline juhtum, tavaliselt reageerivad inimesed nii nagu mina oma tütrele vastasin. Nad mõtleksid, et võib-olla on mingi põhjus ja võib-olla saab ta valesti aru või kas tõesti keegi julgeks varastada keset päeva inimeste silme all jne. Ja võib-olla keegi juba kutsus politsei või et paistan tobe välja kui ilmaasjata helistan ja mulle öeldakes, et ärge olge nii uudishimulik vanatädi. Keegi ei helistaks reaalselt. Me oleme täiskasvanud ja kardame valesti käituda.
Naabrivalve ütleb ka, et suur muutus tekib siis, kui üles panna naabrivalve sildid. See on tõesti nii, sest silt ju näitab, et siin elavad „ hullud inimesed, kes kohe politseisse helistavad „ Politsei ütleb, et statistika näitab ja samuti vestlused varastega, et sinna nad minna ei taha.
Meie majas juhtus siltide toimel rohkemgi. Maja ees käis meil varem kahtlane tegevus, päevasel ajal, kahtlased autod ja midagi toodi ja viidi, pidev sebimine ja kõik need tegelased olid väga närvilised ja väga ebameeeldiv olukord üldse. Kuidas kasvatada sellises majas lapsi ja elada normaalset pereelu ? Peale naabrivalve rajamist kadus see jäljetult. Kõik on rahulik ja vaikne. Kas mõjus silt või levis info või tegeles politsei või häiris see, et politseiauto külastas tihti meie maja, aga mida ei ole, seda ei ole !
Meie majas muutus ka see, et inimesed muutusid aktiivsemaks, nõudlikumaks meie maja asjade suhtes ja teevad häid ettepanekuid, aga eelkõige sunnivad ühistut paremini töötama ja ühistule meeldib see ka, sest kõik muutub paremaks.
Mulle meeldib kõige rohkem see, et inimesed naeratavad rohkem ja jäävad seisma ja rääkima. On väga sõbralik atmosfäär, tehakse nalja ja ollakse viisakad. Varem olid kõik nii sünged, aga nüüd suhtlevad nagu head kolleegid tööl. Kui keegi kardab, et tekib liigne huvi nende vastu, siis seda ei ole, on pigem suurem tolerants ja suurem sõbralikkus. Sama räägivad teised sektorid, et inimesed muutuvad meeldivamaks, aidatakse ühtteist rohkem ja ühistu areneb.
Naabrivalve raames saab väga palju infot kõige kohta, mis toimub, milliseid projekte riik toetab, kuidas asju ajada, millised on seadused ja saab suhelda teiste sektoritega, jagada kogemusi. Toimuvad tasuta koolitused ja samuti on soodustused koostööpartneritelt. Kõige meeldivam on see, et kui helistada ja küsida , siis naaberivalvel on iga probleemi jaoks pakkuda palju tegutsemsivariante, kõik on kunagi kuskil juba olnud ja lahendatud.
Väga tähtis on riigi toetus, nagu meie maja elanikud hästi ära tabasid. Me ei ole enam üksi. Varem oli nii, et inimene pöördus politseisse, aga tavaliselt ühe korra ja miski ei muutunud. Nüüd saab alati mulle rääkida ja mina aitan suhelda politseiga ja tean, mida peab tegema. Ma tunnen konstaablit, aga samuti on meie sektoril oma kontaktisik, kelle poole saab pöörduda. Minul juhtus nii, et ühed tüübid tahtsid tulla ja mulle asju „ selgitada „. Helistasin talle ja ta lahendas olukorra tunni ajaga, kusjuures nii positiivselt, et nad ei taha minuga enam üldse suhelda. Hea on omada tutvusi kõrgete politseinike hulgas. Samuti linnavalitsuses ja munitsipaalpolitseis.
Kõik võtab aega, nii sektori loomine, inimestega suhtlemine, suhete loomine politseiga ja samuti korra loomine. Suur kergendus on ka, see, et naabrivalve sektori loomise kaudu on olemas inimeste telefoninumbrid, meilid ja teame, kelle auto mingi on, nii et neid kaitsta, kui ennast kaitsta nende eest, sest pole ju halbu ja häid inimesi, vaid naabrid, sellised nagu nad on.
Minu elu on naabrivalve läbi muutunud aktiivsemaks, aga ka paremaks ja ma olen juurde saanud palju uusi tuttavaid ja sõpru, nii oma majas kui naabirvalves.
Kõige rohkem hindan ma aga seda, et meie kodune elu on rahulikum ja samuti kõigil teistel meie majas. Seega Anne-Liile esitatud küsimusele, et miks ma peaksin oma naabrit valvama, saab vastata erinevalt, aga see toob kaasa parema elu. See on ka solidaarsus inimeste vahel ja see annab hea tunde.
27.8.08
Koerad, autod ja munitsipaalpolitsei
Minu isa armastas väga koeri, ka kurjasid. Koerad armastasid ka väga teda ja kuulasid hästi ta sõna. Kui me olime külas ühel perel, kus oli väga suur ja kuri koer, kutsus ta koera enda juurde, võttis talt ümbert kinni ja rääkis talle,et „ meie oleme sõbrad sinuga „. Koer oli väga rahul, aga vaadates neid kõiki inimesi laua ümber, tekkis tal ikka kiusatus,et kui õige läheks ja hammustaks mõnda. Isa tunnetas seda koera sisevõitlust ja pani talle käe pea peale ja ütles : „Sina, Vorri, oled hea kutsu „.Kutsu rahunes ja käitus tõesti nagu hea kutsu. Isa ütles ka alati, et koer peab olema hästi kasvatatud.
Kahjuks kõigil inimestel nii hea suhet oma koerga ei ole ja vahel on ka raske aru saada, kes kelle peremees on. Võib-olla on siin küsimus ka segases maailmavaates. Inimesed räägivad tihti, et võib-olla eelmises elus olin mina koer ja järgmises tema minu peremees. Ütlen siis tavaliselt, et keskendu sellele elule, siin oled sina inimene ja tema koer. Seadused on õnneks väga konkreetsed ja jätavad kõik keerulised maailmavaatelised küsimused välja.
Ühel naabrivalve ümaralaual rääksi linanvalitsuse esindaja Viktor Pekkanen väga rõõmsal toonil, et tuletage kõigile elanikele meelde, et koerad pevad olema rihma otsas ja suukorviga. Tekkis kohkunud vaikus ja arglikud küsimused, et kas väiksed ka ja kas õues ka ja kas trepikojas ka, ja kuidas bussiga lood on. „ Oma kodus võite hoida lahtiselt , mujal peab olema suukorvi ja rihmaga „ oli Viktor Pekkanen konkreetne. Mõtlesin ise ka masendusega, et meie majas seda saavutada on täiesti lootusetu, et kõik ainult naeraksid ja keegi ei teeks nii.
Suvel käisin Pariisis ja sõitsin lennujaamast linna bussiga ja otse minu ees oli tahvel ühistranspordi kaustamise eeskirjadega. Prantsuse keelt ma oskan, nii ma siis lugesin suure huviga ja minu suureks üllatuseks olid prantslased palju nõudlikumad. Bussis tohtis sõita ainult väikeste lemmikutega ja siis, kui nad on kinniselt kotis või kastis. Muidugi, katoliiklik kultuur, see tähendab inimene on nii palju tähtsam kui koer !
Tulin tagasi ja kogu minu suhtumine oli muutunud. Vataasin ringi meie maja juures ja mida ma näen – väiksed koerad on kõik rihma otsas, suured aga lahtiselt. Rääkisin teiste majaelanikega ja nemad kinnitasid sama, väiksed kinni, suured lahti. Muidugi tegin kohe peale naabrivalve ümaralauda elanikele kirja, et koerad pevaad olema rihma otsas ja suukorviga ja lisasin trahvisummad, aga see oli mõjunud ainult väikekoerte omanikele.
Sattusin ka peale, kuidas meie maja ees jalutas üks kuri koer lahtiselt ja üks väike laps oli seal läheduses. Nüüd tundsin, et mulle aitab ! Ma muidugi kartsin seda koera, kuna ta on mulle varem kallale tulnud ja ka teistele, aga koera omanik põhjendas seda sellega, et ta koer tuleb kallale ainult kurjadele inimestele. Nüüd olin tõeliselt kuri ja käskisin ta peremehel koer kinni panna ja kuna koer oli ka parasjagu suur hunniku kakanud, see ära koristada. Peremees aga saatis mulle ülbe pilgu ja jätkas oma muusika kuulamist kõrvaklappidest ja jalutas eemale.
Oli pühapäev ja see toimus maja ees ja meie 218 korterilisest majast nägid seda vahjuhtumit päris paljud. Tegin uue kirja naabrivalve finantseeringul, sest ühistu selliseid asju ei toeta ja tuletasin meelde ńõudeid ja munitsipaalpolitseid ja samuti kutsusin üles sellistest juhtumitest teatama. Varsti nägin sama meest aga oma suurt autot murule parkimas. Ta on seda ilmselt juba pikka aega teinud, aga seekord kirjutasin numbri üles ja saatsin hoiatava meili selle mehe naisele, kuna tema kooridnaadid mul olid. Naine tänas mind ja ütles, et tema on rääkinud sama. Saatsin kirja ka munitsipaalpolitseisse, vastust küll ei saanud, aga munitsipaalplitsei vastas tegudega.
Juba mktu päeva ei olnud tema ega ühtegi teist autot murule pargitud ja ma mõtlesin, mis toimub. Nii ebatavaline ! Ühel hommikul aga, tulles majast välja, nägin seda meest, aga ma ei uskunud oma silmi, ta nägi välja nii sõbralik ja leebe ja ma jäin teda vaatama, kas on ikka tema ? Oli küll ja auto oli ka sama, aga kui ta mind märkas, hakkasime mõlemad naerma ja ta puges ruttu oma autosse. Auto oli nii korrektselt pargitud ja ma läksin rõõmsas tujus tööle.
Päeval aga helistas mulle tema naine ja ütles, et tema mees enam ei pargi kunagi murule, sest tema ja veel üks mees meie majast said munitsipaalpolitsei käest trahvi, 360 krooni. Ta rääkis veel pikalt, kui kasulik on munitsipaalpolitsei ja lubas oma koerale suukorvi osta.
Muidugi, minule küll ei meeldi, kui mulle trahve tehtaks ja sanktsioonid üldse. Mina tahaksin, et minuga sõbralikult räägitaks ja mind veendaks ja ma arvestan ka sellega alati. Inimesed aga on erinevad. Mõned vajavad ranget suhtumist endasse ja teised vajavad trahve, sest raha on neile hästi tähtis. Vaestele mõjub trahv otseselt rahakotile ja toidulauale, rikastele aga mõjub tihti nii, nagu mõne lemmikasja ära võtmine, emotsionaaselt haigetetgevalt, minu kallis raha.
Teine tähtis moment on muidugi enda inimlikkuse tunnetamine, et olen üks teiste seast. Ja on veel kolmas tähtis moment – meie inimloomus. Kui me elame normaalselt, siis me tunneme ennast paremini, kui me teeme halba, siis muutume kurjaks, see on alati nii. Vaadake kurjategijaid, nad on kõik vihased ja pahased, aga Ema Teresa õed – kaugelt on näha nennde rahu ja rõõmu ja sama on meiega.
Mul oli ka üks keerulisem juhtum. Üks naine tualetitas oma väikest kirjut koera meie murul ja tegin talle märkuse.” See on ju puhas vesi, mis koerast välja tuleb”, ütles ta. Olin rabatud. „ Uriin „ ütlesin automaatselt. „ Ei, ei, puhas vesi, minu koerast tuleb ainult puhast vett ! „ Tundsin, et jään sõnasõjas alla ja mõtlesin, et huvitav, kuidas munitsipaalpolitsei käituks sellises situatsioonis ja kas ta asuks seda teemat arutama või teeks tarhvi. Muidugi oleks see huvitav juhtum bioloogidele, ainult ma ei tea veel, kus korteris see väike imeloom elab. Inimestel on üldse kalduvus omistada oma loomadele erilisi võimeid ja ka erilisi õigusi. Varem ei olnud see levinud, aga nüüd märkan, et bussipeatuses tihti hõivab pingi peremees ja tema koer. Inimesed seisavad aga püsti !
Kahjuks kõigil inimestel nii hea suhet oma koerga ei ole ja vahel on ka raske aru saada, kes kelle peremees on. Võib-olla on siin küsimus ka segases maailmavaates. Inimesed räägivad tihti, et võib-olla eelmises elus olin mina koer ja järgmises tema minu peremees. Ütlen siis tavaliselt, et keskendu sellele elule, siin oled sina inimene ja tema koer. Seadused on õnneks väga konkreetsed ja jätavad kõik keerulised maailmavaatelised küsimused välja.
Ühel naabrivalve ümaralaual rääksi linanvalitsuse esindaja Viktor Pekkanen väga rõõmsal toonil, et tuletage kõigile elanikele meelde, et koerad pevad olema rihma otsas ja suukorviga. Tekkis kohkunud vaikus ja arglikud küsimused, et kas väiksed ka ja kas õues ka ja kas trepikojas ka, ja kuidas bussiga lood on. „ Oma kodus võite hoida lahtiselt , mujal peab olema suukorvi ja rihmaga „ oli Viktor Pekkanen konkreetne. Mõtlesin ise ka masendusega, et meie majas seda saavutada on täiesti lootusetu, et kõik ainult naeraksid ja keegi ei teeks nii.
Suvel käisin Pariisis ja sõitsin lennujaamast linna bussiga ja otse minu ees oli tahvel ühistranspordi kaustamise eeskirjadega. Prantsuse keelt ma oskan, nii ma siis lugesin suure huviga ja minu suureks üllatuseks olid prantslased palju nõudlikumad. Bussis tohtis sõita ainult väikeste lemmikutega ja siis, kui nad on kinniselt kotis või kastis. Muidugi, katoliiklik kultuur, see tähendab inimene on nii palju tähtsam kui koer !
Tulin tagasi ja kogu minu suhtumine oli muutunud. Vataasin ringi meie maja juures ja mida ma näen – väiksed koerad on kõik rihma otsas, suured aga lahtiselt. Rääkisin teiste majaelanikega ja nemad kinnitasid sama, väiksed kinni, suured lahti. Muidugi tegin kohe peale naabrivalve ümaralauda elanikele kirja, et koerad pevaad olema rihma otsas ja suukorviga ja lisasin trahvisummad, aga see oli mõjunud ainult väikekoerte omanikele.
Sattusin ka peale, kuidas meie maja ees jalutas üks kuri koer lahtiselt ja üks väike laps oli seal läheduses. Nüüd tundsin, et mulle aitab ! Ma muidugi kartsin seda koera, kuna ta on mulle varem kallale tulnud ja ka teistele, aga koera omanik põhjendas seda sellega, et ta koer tuleb kallale ainult kurjadele inimestele. Nüüd olin tõeliselt kuri ja käskisin ta peremehel koer kinni panna ja kuna koer oli ka parasjagu suur hunniku kakanud, see ära koristada. Peremees aga saatis mulle ülbe pilgu ja jätkas oma muusika kuulamist kõrvaklappidest ja jalutas eemale.
Oli pühapäev ja see toimus maja ees ja meie 218 korterilisest majast nägid seda vahjuhtumit päris paljud. Tegin uue kirja naabrivalve finantseeringul, sest ühistu selliseid asju ei toeta ja tuletasin meelde ńõudeid ja munitsipaalpolitseid ja samuti kutsusin üles sellistest juhtumitest teatama. Varsti nägin sama meest aga oma suurt autot murule parkimas. Ta on seda ilmselt juba pikka aega teinud, aga seekord kirjutasin numbri üles ja saatsin hoiatava meili selle mehe naisele, kuna tema kooridnaadid mul olid. Naine tänas mind ja ütles, et tema on rääkinud sama. Saatsin kirja ka munitsipaalpolitseisse, vastust küll ei saanud, aga munitsipaalplitsei vastas tegudega.
Juba mktu päeva ei olnud tema ega ühtegi teist autot murule pargitud ja ma mõtlesin, mis toimub. Nii ebatavaline ! Ühel hommikul aga, tulles majast välja, nägin seda meest, aga ma ei uskunud oma silmi, ta nägi välja nii sõbralik ja leebe ja ma jäin teda vaatama, kas on ikka tema ? Oli küll ja auto oli ka sama, aga kui ta mind märkas, hakkasime mõlemad naerma ja ta puges ruttu oma autosse. Auto oli nii korrektselt pargitud ja ma läksin rõõmsas tujus tööle.
Päeval aga helistas mulle tema naine ja ütles, et tema mees enam ei pargi kunagi murule, sest tema ja veel üks mees meie majast said munitsipaalpolitsei käest trahvi, 360 krooni. Ta rääkis veel pikalt, kui kasulik on munitsipaalpolitsei ja lubas oma koerale suukorvi osta.
Muidugi, minule küll ei meeldi, kui mulle trahve tehtaks ja sanktsioonid üldse. Mina tahaksin, et minuga sõbralikult räägitaks ja mind veendaks ja ma arvestan ka sellega alati. Inimesed aga on erinevad. Mõned vajavad ranget suhtumist endasse ja teised vajavad trahve, sest raha on neile hästi tähtis. Vaestele mõjub trahv otseselt rahakotile ja toidulauale, rikastele aga mõjub tihti nii, nagu mõne lemmikasja ära võtmine, emotsionaaselt haigetetgevalt, minu kallis raha.
Teine tähtis moment on muidugi enda inimlikkuse tunnetamine, et olen üks teiste seast. Ja on veel kolmas tähtis moment – meie inimloomus. Kui me elame normaalselt, siis me tunneme ennast paremini, kui me teeme halba, siis muutume kurjaks, see on alati nii. Vaadake kurjategijaid, nad on kõik vihased ja pahased, aga Ema Teresa õed – kaugelt on näha nennde rahu ja rõõmu ja sama on meiega.
Mul oli ka üks keerulisem juhtum. Üks naine tualetitas oma väikest kirjut koera meie murul ja tegin talle märkuse.” See on ju puhas vesi, mis koerast välja tuleb”, ütles ta. Olin rabatud. „ Uriin „ ütlesin automaatselt. „ Ei, ei, puhas vesi, minu koerast tuleb ainult puhast vett ! „ Tundsin, et jään sõnasõjas alla ja mõtlesin, et huvitav, kuidas munitsipaalpolitsei käituks sellises situatsioonis ja kas ta asuks seda teemat arutama või teeks tarhvi. Muidugi oleks see huvitav juhtum bioloogidele, ainult ma ei tea veel, kus korteris see väike imeloom elab. Inimestel on üldse kalduvus omistada oma loomadele erilisi võimeid ja ka erilisi õigusi. Varem ei olnud see levinud, aga nüüd märkan, et bussipeatuses tihti hõivab pingi peremees ja tema koer. Inimesed seisavad aga püsti !
Kui naaber ei taha ...
Eile käisin üle pika aja (viimati oli suve alguses) ühel ühistu koosolekul naabrivalvest rääkimas. Kui tavaliselt ma "miks ma pean peale maksma selle eest, et ma naabreid valvan?!" jutule eriti ei reageeri - inimestel on ju õigus oma arvamusele. Siis eile ma kaotasin enesevalituse ja ütlesin inimesele üpris ärritunult "muidugi te ei saa aru, sest te ei taha aru saada!"Eks mul nüüd see asi siin sees natuke piinab ... oeh. Miks ma ometi ei säilitanud professionaalsust ja ilmselgele provokatsioonile ei vastanud väärikalt, et me võime teiega neid asju pärast omavahel arutada, hetkel on mul ainult 10 minutit naabrivalve põhimõtete tutvustuseks, vms.
Ma tean küll jah, et mis olnud see olnud ja kõik koosolekud ei võigi hästi minna. Aga seekord ma tõega olin endast väljas ja terve õhtu mõtlesin, miks mind ärritab inimeste ükskõiksus ja "kõik on mulle võlgu" suhtumine. Gruusia või loomade jne toetuseks on kerge protestida ja nõuda neile õigust ja vabadust. Aga iseenda kodu ja naabrite ja politsei ja riigiga suhtlemine, mis nõuab iseenda tegevust, see ei tule nii lihtsalt. Palju kergem on ju rääkida, kuidas Eesti Politsei on rumal ja Riik on eriti nõme ja tuua seda põhjenduseks, miks inimene ise midagi tegema ei pea. Aga võtta ise kätte ja maja ees olevasse löökauku natuke killustiku panna; joobes sõbralt autovõtmed ära võtta; oma lapsele õpetada, et kiusamine ei käi inimeseks olemisega kaasa; märgata teisi enda ümber ja mõelda, kui valjuks ma oma lemmiklaulu panen jne jne.
Ma tean, et ma teen praegu nn korralikele inimestele liiga … aga need oleme ju meie ise, kes oma koduümbruse loovad. See on meist kinni, kui puhas ja korralik meie maja, tänava, linn ja riik on.
Kui ma eile õhtul koosolekult koju sõitsin ja Tiinale telefonis rääkisin, kuidas inimesed ei austa ühiselu reegleid jne jne avastasin, et ma ise ju rikun seadust ... räägin autoroolis telefoniga, olen ilmselgelt ärritunud ja seega ikka väga ohtlik liikluses. Nii, et jah, me kõik oleme inimesed ja teise peale näpuga näidata on ju ahvatlev.
Ega ma ei tahagi praeguse kirjutisega öelda, et peame alluma kõikidele seadustele, mis meie poolt valitud riigimehed on kirja pannud ja mõtleme ainult teiste peale … kindlasti mitte. Aga teisi enda kõrval märgata ja samas iseenda eest seista, on see, mis ma öelda tahan vist :-)
Minu õppetund eilsest koosolekust on, et ma pean inimese päriselt ära kuulama, mitte tema rääkimise ajal oma argumentidele mõtlema. Samas on ka minul õigus oma arvamusele. Kui mina ei ütle mulle tähtsaid asju välja, sest et ei taha solvata, olla väljatõugatud, imelik jne. siis ei saagi midagi muutuda. Minu eelmine sissekanne oli ju ka piiride otsimisest, et kui palju ma pean inimesi motiveerima, aktiveerima ja veel terve hulk võõrsõnu ... siis eks see kirjutis ole ka piiride otsimise mõtisklus … kust läheb piir inimese iseendaks olemise ja teistega arvestamise vahel.
Kuigi ma ei ole eriline vanasõnade uskuja, siis see „kuidas Kusti külale nii küla Kustile“ on vist õige jah.
Ja siinkohal veelkord üleskutse, kui teie soovite oma arvamust meie blogis avaldada, siis saatke e-mail sooviga meie ühingu juhatuse liikmele Laurile (lauri.tabur@eesti.ee) tema on blogi peamoderaator :-)
(ps. Gruusia ja loomade õiguste eest tuleb ka kindlasti seista!)
19.8.08
KUI NAABER LÄRMAB - II
Kirjutasin artikli, „ Kui naaber lärmab „ ja paljud küsivad, mis sai edasi. Kas mul on nüüd vaikiv naaber ? Minu arvates on see lugu niivõrd huvitav, et ma räägiksin oma naabrist pikemalt. Ta on alkohoolik ja meremees, kui maal on, siis käib pidu täie hooga.Tema poeg aga , kes on noor ja mitu kord vangis olnud, käib tal öösisti koos oma sõpradega külas. Muidugi on majaelanikud tüdinenud ja mina eriti, kuna ta on minu altnaaber. Tema kõrvalnaaber kardab, ja nagu politsei ütleb, see on loomulik. Minu naabri altnaaber on aga hästi sümpaatne naine, kes aga varem alati kõhkles nagu minagi, et kas me saame olla head inimesed, kui me kutsume oma naabrile politsei ja teisest küljest, kui ka kutsume ja talle tehakse trahv, siis mis see muudab, tal on ju raha nii palju, miks peaks teda väike trahv häirima ? Nii ma siis keelasingi ise oma naabreid ja tulemus oli, nagu paljudel teistelgi, palju lärmi ja palju tühje lubadusi .
Kevadel aga, osustades asja jätta politseile, kutsusin politseipatrulli 4 korral. Patrullid olid hästi sümpaatsed, ja minu suurim hirm, et patrull tuleb ja on ükskõikne, kadus. Esimene patrull koosnes 3 inimesest ja üks jäi minuga rääkima, teised läksid naabri juurde. Käis parasjagu kaklus, aga just sel hetkel oli vaikus. Tundsin suurt muret, mis saab. Minu naabri poeg, väga hea suhtleja, rääkis patrulliga läbi ukse.” Mitte midagi ei olnud ja rohkem ei tee „. Ta on alati võluv ja minu mure süvenes, aga patrull asus protokolli koostama ja taustaks kostis jälle kaklus. Rahunesin. Teisele patrullile avas mu naaber ukse ja karjus vihaselt,” Ma tahan teada, kes siin minu peale kaebab „. Teie naabrid „, vastas patrull viisakalt ja ma hakkasin naerma, sest see oli nii viisakas ja leebe vastus. Ja nii õige ! Naaber ütles veel mitmeid asju, aga patrull vastas oma leebel toonil, et seda rääkige oma advokaadile, kui teid kohtussse antakse. Kolmas patrull oli eriti hoolitsev. „ „Kas te ikka tunnete ennast hästi „ , oli kogu nende käitumise põhisõnum. Nad olid väga viisakad, hoolitsevad, aga ka lootust sisendavad. Mul oli avaldus valmis kirjutatud ja sain kiita ja kuigi mu naabrid neile ust ei avanud, tundsin ennast väga lootusrikkalt. „Kui tore, et te meid kutsusite „, ütlesid nad. „Nüüd saab neile trahvi teha ja teie elu muutub paremaks „. Ma tundsin ennast niivõrd hästi, et kogu lärm läks meelest. Kahjuks pidin ka 4. kord patrulli kutsuma.
Peale igat patrulli kutsumist olin saanud politseilt teate, et algatatud on väärteomenetlus ja tehtud trahv. Nüüd aga otsustas meie uus ja energiline konstaabel, et kutsub minu naabri jaoskonda. Kuna meie ühistu tegi naabrile hoiatuskirja, siis leidsin, et on sobiv võimalus see üle anda. Pidime kohtuma politseijaoskonnas, aga esimene kord naaber välja ei ilmunud.” Ta on jälle purjus „, ütles konstaabel nördinult ja me lepppisime uue kohtumise kokku. Seekord ta tuli. Politseijaoskond on üldse väga huvitav koht. Mõjub inimesteel väga erinevalt. Mulle muidugi väga meeldis. Asjalik, huvitavad ajakirjad politseitööst ja mugav ootamiskoht, palju huvitavaid inimesi ümberingi. Kõik pöördusid alguses administraatori poole ja selgitasid oma soovi. See oli päris uskumatu, kui tohutult närvis paljud olid, lausa paanikas, ja milline kergendus nende nägudel ja tänulikkus, kui lahkusid ja see südamlik lubadus – ma rohkem ei tee. Tundus, et terve meie tänav oli sinna kutsutud ja ma sain tuttavaks paljude uute inimestega. Sai ka väga selgeks, millega politsei tegeleb, ta teeb ennast nähtavaks, võtab ära inimestelt mugava anonüümsuse. Ma tõesti ei tea, miks inimesed peaksid sümpaatsete politseinike peale nii regeerima, aga kõik lahkusid kergendusega hinges ja palju viisakamatena kui tulid. Ja siinkohal ma räägin korarraikkujatest.
Tuli minu naaber ja me läksime koos konsataabli juurde. Minu naaber oli kaine, aga bravuurikas.” Ma kohtusin meie maja Leenaga, teate küll , kes on meie majavanem ja mul pole vaja midagi karta, et mind kohtusse anda, on vaja 51 % elanike nõusolekut, te ei saa seda iial kokku „. Tundsin ennast nii abituna ja kaotasin ka kõnevõime.
„ Teie puhul saavad, „sekkus politseinik. Ja mu naabri bravuurikus asendus hirmuga. „Meie karistame teid „, ütles ta veel ja naaber muutus väga taltsaks. Allkirja saamisega ühistu hoiatusele oli küll probleeme, aga selle käigus ütles mu naaber, et ta loeb kõiki mu kirju, mis ma saadan elanikele ja mul on suurepärane vene keel ! Samuti ütles ta, et politsei on Eesti Vabariik ja on loomulik, et politsei kirjutab eesti keeles ja teeb trahve, aga ühistu suhtes, kes ju ometigi oli palju leebem, avaldas ta pahameelt, et seal küll mingit korda ega seadusi ei ole ja ma imestasin, et et alati on nii – kõigile meeldib range ja aus politsei, see on nagu lootus nii headele kui halbadele inimestele, et headus on ja võidab. See on ka vastus, et headus ei ole passiivne ega arg. Headus on julge, aus ja õiglane ja nagu pahad lapsed vajavad nõudlikku vanemat, vajavad ka pahad täiskasvanud kedagi, kes neid ohjab. Ja oskavad olla tänulikud.
Juhtus ka midagi naljakat. Samal õhtul läksin rõdule ja kohe tegi mu naaber akna lahti ja ta poeg hüüdis nutuselt, „ muudkui kontrollite kõike „ ja pani akna ruttu kinni.
Palju head on sellest kõigest, politseist ja minu aktiivsusest sündinud ja mitte ainult vaikus. Mitmed inimesed on saanud julgust juurde ja samuti kutsunud patrulli, kirjutanud avalduse ja üks teine probleemne korter sai paar korda järjest tarhvi ja nüüd tundub seal olevat vaikus. Vaikus võib siiski olla ajutine, nii minul kui ka neil, aga suurema väärtusega on see, et inimesed on üle saanud oma ebakindlusest ja hirmust, minu naabri altnaaber tahab neid järgmine kord kindlasti kohtusse anda ja ta ei karda neid, ta kardab ainult seda, et kas ta suudab kohtus hästi esineda. Mitu inimest on minu poole pöördunud ja inimesed on julgemad, aga ka säravamad, nad suhtlevad, naeravad ja tunnetavad, et elu on ilus. „ Me võidame nagunii , kui ka mitte kohe „, arvavad nad.
Vahel toimub kõik nii aeglaselt, et tekkib tahtmine käega lüüa kõigele. Mis mõtet sellle kõigel on, miks mitte kolida kuhugi, kus elavad korralikud inimesed, nagu soovitas üks mu tuttav. Siis jälle tuleb keegi vastu, särab üleni ja püüab mu tähelepanu võita oma aupaklikkuse ja viisakusega ja ma tunnen, et mu tööd hinnatakse.
Just tööd, mitte ainult saavutusi.
Muuseas, mu naabrid vabandasid, mitte küll minu ees, aga teiste meie maja elanike ees ja ütlesid , et nad käitusid inetult. Aga ära siiski kolida ei kavatse. Seega ilmselt kutsun veel patrulli, aga võib-olla ka tuleb asi anda kohtusse. Ma ootan ja vaatan ja see on nagu judos, et kõik sõltub vastasest, aga oskused tulevad treenimisega.
Enamus inimesi arvab, et politsei kutsumine on liiast, et politseil on tähtsamaid asju teha, aga politsei nii ei arva. Nemad saavad väga hästi aru, et üks kuritegu viib teiseni ja kõik on ka elustiili küsimus. Kui on halb elustiil, siis tulevad ka kuriteod ja samuti on see hoolimise küsimus. Kui me ei peata oma naabrit, oma ligimest, siis on see ka meie vastutus ja me ei ole hoolinud piisavalt. Raske on öösel tõusta ja oodata patrulli ja ebamugav on avaldust kirjutada, aga on väga hea teada, et keegi on tulemas ja meid kaitsmas !
Politsei teeb oma tööd hästi ja väga tähtis on kontakt konstaabliga. Meie konstaabel, kes on nüüd küll ajateenistusse kutsutud, oli väga imeline. Meie lasnamäe rajoon oli nagu väike külaühiskond inglise seriaalist, kus kõik tunnevad oma konstaablit ja tema meid. Muidugi ei tundnud ta kõiki, aga mõne aja jooksul oleks jõudnud küll tundma õppida, sest ta tegeles kõigega, keegi viskas prügikoti aknast alla, ja ta asus rõõmsalt seda lahendama. Kui ma olin väljakutse teinud ja pärast tühistanud, siis ta helistas ja küsis, mis juhtus ja ütles, et räägib selle inimesega. Igasugune mugav anonüümsus oli kadunud ja politseiauto käis tihti ka meie rajoonis.
Nüüd on meil muidugi uus konstaabel ja tegutseb samuti väga aktiivselt, aga ma tahan öelda, et idülliline elu nagu inglise seriaalis ongi ideeal, mille poole püüelda ja inglased ütlevad ju ka õigesti, et „ kodu on minu kindlus „ ja lausega, „ tunne ennast nagu oma kodus „ mõtlevad – „ käitu nagu sa oleksid kuningakojas „!
Kevadel aga, osustades asja jätta politseile, kutsusin politseipatrulli 4 korral. Patrullid olid hästi sümpaatsed, ja minu suurim hirm, et patrull tuleb ja on ükskõikne, kadus. Esimene patrull koosnes 3 inimesest ja üks jäi minuga rääkima, teised läksid naabri juurde. Käis parasjagu kaklus, aga just sel hetkel oli vaikus. Tundsin suurt muret, mis saab. Minu naabri poeg, väga hea suhtleja, rääkis patrulliga läbi ukse.” Mitte midagi ei olnud ja rohkem ei tee „. Ta on alati võluv ja minu mure süvenes, aga patrull asus protokolli koostama ja taustaks kostis jälle kaklus. Rahunesin. Teisele patrullile avas mu naaber ukse ja karjus vihaselt,” Ma tahan teada, kes siin minu peale kaebab „. Teie naabrid „, vastas patrull viisakalt ja ma hakkasin naerma, sest see oli nii viisakas ja leebe vastus. Ja nii õige ! Naaber ütles veel mitmeid asju, aga patrull vastas oma leebel toonil, et seda rääkige oma advokaadile, kui teid kohtussse antakse. Kolmas patrull oli eriti hoolitsev. „ „Kas te ikka tunnete ennast hästi „ , oli kogu nende käitumise põhisõnum. Nad olid väga viisakad, hoolitsevad, aga ka lootust sisendavad. Mul oli avaldus valmis kirjutatud ja sain kiita ja kuigi mu naabrid neile ust ei avanud, tundsin ennast väga lootusrikkalt. „Kui tore, et te meid kutsusite „, ütlesid nad. „Nüüd saab neile trahvi teha ja teie elu muutub paremaks „. Ma tundsin ennast niivõrd hästi, et kogu lärm läks meelest. Kahjuks pidin ka 4. kord patrulli kutsuma.
Peale igat patrulli kutsumist olin saanud politseilt teate, et algatatud on väärteomenetlus ja tehtud trahv. Nüüd aga otsustas meie uus ja energiline konstaabel, et kutsub minu naabri jaoskonda. Kuna meie ühistu tegi naabrile hoiatuskirja, siis leidsin, et on sobiv võimalus see üle anda. Pidime kohtuma politseijaoskonnas, aga esimene kord naaber välja ei ilmunud.” Ta on jälle purjus „, ütles konstaabel nördinult ja me lepppisime uue kohtumise kokku. Seekord ta tuli. Politseijaoskond on üldse väga huvitav koht. Mõjub inimesteel väga erinevalt. Mulle muidugi väga meeldis. Asjalik, huvitavad ajakirjad politseitööst ja mugav ootamiskoht, palju huvitavaid inimesi ümberingi. Kõik pöördusid alguses administraatori poole ja selgitasid oma soovi. See oli päris uskumatu, kui tohutult närvis paljud olid, lausa paanikas, ja milline kergendus nende nägudel ja tänulikkus, kui lahkusid ja see südamlik lubadus – ma rohkem ei tee. Tundus, et terve meie tänav oli sinna kutsutud ja ma sain tuttavaks paljude uute inimestega. Sai ka väga selgeks, millega politsei tegeleb, ta teeb ennast nähtavaks, võtab ära inimestelt mugava anonüümsuse. Ma tõesti ei tea, miks inimesed peaksid sümpaatsete politseinike peale nii regeerima, aga kõik lahkusid kergendusega hinges ja palju viisakamatena kui tulid. Ja siinkohal ma räägin korarraikkujatest.
Tuli minu naaber ja me läksime koos konsataabli juurde. Minu naaber oli kaine, aga bravuurikas.” Ma kohtusin meie maja Leenaga, teate küll , kes on meie majavanem ja mul pole vaja midagi karta, et mind kohtusse anda, on vaja 51 % elanike nõusolekut, te ei saa seda iial kokku „. Tundsin ennast nii abituna ja kaotasin ka kõnevõime.
„ Teie puhul saavad, „sekkus politseinik. Ja mu naabri bravuurikus asendus hirmuga. „Meie karistame teid „, ütles ta veel ja naaber muutus väga taltsaks. Allkirja saamisega ühistu hoiatusele oli küll probleeme, aga selle käigus ütles mu naaber, et ta loeb kõiki mu kirju, mis ma saadan elanikele ja mul on suurepärane vene keel ! Samuti ütles ta, et politsei on Eesti Vabariik ja on loomulik, et politsei kirjutab eesti keeles ja teeb trahve, aga ühistu suhtes, kes ju ometigi oli palju leebem, avaldas ta pahameelt, et seal küll mingit korda ega seadusi ei ole ja ma imestasin, et et alati on nii – kõigile meeldib range ja aus politsei, see on nagu lootus nii headele kui halbadele inimestele, et headus on ja võidab. See on ka vastus, et headus ei ole passiivne ega arg. Headus on julge, aus ja õiglane ja nagu pahad lapsed vajavad nõudlikku vanemat, vajavad ka pahad täiskasvanud kedagi, kes neid ohjab. Ja oskavad olla tänulikud.
Juhtus ka midagi naljakat. Samal õhtul läksin rõdule ja kohe tegi mu naaber akna lahti ja ta poeg hüüdis nutuselt, „ muudkui kontrollite kõike „ ja pani akna ruttu kinni.
Palju head on sellest kõigest, politseist ja minu aktiivsusest sündinud ja mitte ainult vaikus. Mitmed inimesed on saanud julgust juurde ja samuti kutsunud patrulli, kirjutanud avalduse ja üks teine probleemne korter sai paar korda järjest tarhvi ja nüüd tundub seal olevat vaikus. Vaikus võib siiski olla ajutine, nii minul kui ka neil, aga suurema väärtusega on see, et inimesed on üle saanud oma ebakindlusest ja hirmust, minu naabri altnaaber tahab neid järgmine kord kindlasti kohtusse anda ja ta ei karda neid, ta kardab ainult seda, et kas ta suudab kohtus hästi esineda. Mitu inimest on minu poole pöördunud ja inimesed on julgemad, aga ka säravamad, nad suhtlevad, naeravad ja tunnetavad, et elu on ilus. „ Me võidame nagunii , kui ka mitte kohe „, arvavad nad.
Vahel toimub kõik nii aeglaselt, et tekkib tahtmine käega lüüa kõigele. Mis mõtet sellle kõigel on, miks mitte kolida kuhugi, kus elavad korralikud inimesed, nagu soovitas üks mu tuttav. Siis jälle tuleb keegi vastu, särab üleni ja püüab mu tähelepanu võita oma aupaklikkuse ja viisakusega ja ma tunnen, et mu tööd hinnatakse.
Just tööd, mitte ainult saavutusi.
Muuseas, mu naabrid vabandasid, mitte küll minu ees, aga teiste meie maja elanike ees ja ütlesid , et nad käitusid inetult. Aga ära siiski kolida ei kavatse. Seega ilmselt kutsun veel patrulli, aga võib-olla ka tuleb asi anda kohtusse. Ma ootan ja vaatan ja see on nagu judos, et kõik sõltub vastasest, aga oskused tulevad treenimisega.
Enamus inimesi arvab, et politsei kutsumine on liiast, et politseil on tähtsamaid asju teha, aga politsei nii ei arva. Nemad saavad väga hästi aru, et üks kuritegu viib teiseni ja kõik on ka elustiili küsimus. Kui on halb elustiil, siis tulevad ka kuriteod ja samuti on see hoolimise küsimus. Kui me ei peata oma naabrit, oma ligimest, siis on see ka meie vastutus ja me ei ole hoolinud piisavalt. Raske on öösel tõusta ja oodata patrulli ja ebamugav on avaldust kirjutada, aga on väga hea teada, et keegi on tulemas ja meid kaitsmas !
Politsei teeb oma tööd hästi ja väga tähtis on kontakt konstaabliga. Meie konstaabel, kes on nüüd küll ajateenistusse kutsutud, oli väga imeline. Meie lasnamäe rajoon oli nagu väike külaühiskond inglise seriaalist, kus kõik tunnevad oma konstaablit ja tema meid. Muidugi ei tundnud ta kõiki, aga mõne aja jooksul oleks jõudnud küll tundma õppida, sest ta tegeles kõigega, keegi viskas prügikoti aknast alla, ja ta asus rõõmsalt seda lahendama. Kui ma olin väljakutse teinud ja pärast tühistanud, siis ta helistas ja küsis, mis juhtus ja ütles, et räägib selle inimesega. Igasugune mugav anonüümsus oli kadunud ja politseiauto käis tihti ka meie rajoonis.
Nüüd on meil muidugi uus konstaabel ja tegutseb samuti väga aktiivselt, aga ma tahan öelda, et idülliline elu nagu inglise seriaalis ongi ideeal, mille poole püüelda ja inglased ütlevad ju ka õigesti, et „ kodu on minu kindlus „ ja lausega, „ tunne ennast nagu oma kodus „ mõtlevad – „ käitu nagu sa oleksid kuningakojas „!
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
