Teemegi ära!

Eile õhtul kell 18.30 oli naabrivalve Nõmme ümarlaud. Kui mu eelmine sissekanne oli sellest, et miks ometi inimesed ei käi koolitusel, siis tänane sissekanne on sellest, kui toredad inimesed on naabrivalve sektori vanemad :)
Niisiis eile õhtul istusime me viieteistkümnekesi ümmarguse laua taga Nõmme LOVi Halduskogu saalis ja arutasime Nõmme heakorraga seotud probleeme. Peale selle, et jälle sai munitsipaalpolitseile ja LOVile teada antud, millistel tänavatel ja kus täpselt on heakorraga probleeme, siis sama tähtis oli ka arutelu, kuidas oma piirkonda puhtamaks muuta, et mida elanikud ise saavad ära teha. Näiteks prügimajale võrgu ümber ehitada, et lahtine praht tuulega metsa alla ei lendaks või siis kuhu saab tasuta vanad autorehvid ära viia jne jne. Kasulikku infot saate www.tallinn.ee/heakord lehelt, kus on võimalik alla laadida "minu kodu roheline raamat" voldiku, seal on info nii prügimajandusest kui lemmikloomade pidamiset.

Aga mis mulle kõige rohkem rõõmu tegi oli see, et ümarlaual kohalviibinud sektori vanemad organiseerivad järgneva kuu jooksul ka oma koduümbruse koristuse, kokku kutsutakse sektori liikmed ning linnaosa valitsus kindlustab koristajad prügikottide ja vajadusel prügikonteineriga ning Nõmme saab jällegi suveks puhtamaks. See koos töötamine ja omavahel kogemuste ja teadmiste jagamine ongi naabrivalve.
Teeme ära 2008 raames on ka naabrivalve ühing oma meeskonna registreerinud ja meie grupijuht on Tiina. Kui keegi tahab meiega 3.05 ühineda andku Tiinale teada (tiina@naabrivalve.ee) Minu 6-aastane poeg sai kutse lasteiakaaslase sünnipäevale 3-maiks ja minu suureks uhkuseks teatas ta, et eelistab siiski minu ja teiste naabrivalvuritega koos 3.mail Eestimaad koristama minna. Seega eeskuju on nakkav:)

Tule koolitusele! Väga põnev ja hariv .

Meil oli laupäeval, 5. aprillil, Lasnamäe naabrivalve sektori liikmetele koolitus. Kutse said oma postkasti 318 inimest ning e-maili terve aktivisti listi (selles listis on kõik sektorivanemad ja naabrivalvest huvitatud, umbes 400 inimest). Igatahes oli reedeks registreerunud ennast eestikeelsele koolitusele 8 inimest ja venekeelsele 3 inimest. Laupäevasest eestikeelsest koolitusest võttis osa 7 ja venekeelsest 3 inimest. Seega selle koolituse kohta info saanutest, võttis koolitusest osa 1,5% inimestest.

Ma oleks võinud jah, inimestele ka üle helistada ja raadios reklaami mängida ja mitte ainult suitsuanduri kinkimisega meelitada, et ma oleks võinud ju lubada, et näiteks koostöös politseiga loosime koolitusest osavõtjate vahel välja kolm tundi politseipatrullautos patrullimist vms. Jah, muidugi ma oleks võinud seda väga vinget koolitust agressiivsemalt pakkuda, see tähendab ju siis müüa?

Nähtavasti oleme me kõik nii „äramüüdud“ ja igasugust infot nii täis, et üldturvalisus ja tuleohutus laupäeval Lasnamäel ei ahvatle. Ma olen juba väga pikka ega mõelnud, et kus on see tasakaal, kui palju pean mina inimestele teatama, helistama, meelde tuletama ja kust hakkab inimese enda vastutus. Eesti naabrivalve ühing pakub inimestele võimalust oma kodupiirkonna heaks midagi ära teha, valik jääb alati inimesele. Aga kui inimene ei tea oma võimalusi ja valikuid, siis kuidas saab inimene valida ja ühing need valikud inimeseni viia? Kõike lõpuni kuhugi e-maili, blogisse või kodulehele kirja panna ei saa.. iga probleem on ainulaadne ja elu muutub nii kiiresti, et ka võimalused muutuvad sama kiiresti. Parimad lahendused ja ideed sünnivad ju koos arutades ja mõeldes.

Seega kuidas ma saan (ja kas ma üldse pean) inimestele selgeks teha, et ära mine peale väsitavad tööpäeva koju või jäta Esmeralda ja Rodrigo keerulistest suhetest seriaal seekord vahele ja tule naabrivalve koosolekule või koolitusele. Paljud on vist arvamusel, et mis see koosolek, kus ametnikud lubavad, aga oma lubadusi ei täida (seadusest tulenevalt, või töökoormuse või lihtsalt hoolimatuse tõttu) ikka aitab. Aga mina ütlen, et kui me midagi ei tee ja omavahel saunas räägime, kui jamasti kõik on, ega siis kindlasti ei muutu ka. Koos arutades ja oma seisukohti välja öeldes ainult saabki midagi muutuda, päriselt muutuda.

Mina näen, et koolituse tähtsaim osa on meie liikmete omavaheline suhtlemine, üksteistelt õppimine ja nägemine, et julgeid ja tublisid ja hoolivaid kodanike on palju. Sekkuda ja selleläbi väga nähtavaks saada ei olegi niisama kerge, ma tean seda ju omast kogemusest ja paljud me sektori vanemad vist mõtlevad mõnikord „oli mul nüüd vaja suu lahti teha“ Sekkuda ja iseenda eest seista on mõnikord raske, aga kui meie sekkumisest ja julgusest midagi paremusele poole muutub, siis see ON hea tunne ja väärt tegu.

Ja ma tänan kõiki, kes me laupäeval Katleri 2 koolimajas koos istusime ja oma piirkonna ja iseenda turvalisusest õppisime ja arutasime.

ps. kas te teadsite, et 1.juulist 2009 on suitsuandur kõigis majades ja korterites kohustuslik, suitusandur päästab elusid! http://www.kodutuleohutuks.ee/ ja meie ühingu liikmed saavad läbi meie ühingu andurid soodsamalt. Seega ootan teie tellimusi :)

VAHEJUHTUMID BUSSIS

See juhtus 20.augustil , inimesed sõitsid Kadriorgu, seal toimus pidulik kontsert presidendi roosiaias. Minult oli just hiljuti bussis mobiiltelefon varastatud ja nii vaatasin kahtlustavalt trammi sisenevaid noormehi. 3 noormeest, aga üks läks kuhugi mujale, järelikult siiski 2 tuttavat, tegin ruttu järelduse ja noormehed võlusid oma viisakusega. Armastan väga viisakaid inimesi, aga nende puhul oli see eriline, tundsin kohe erilist turvalisust ja unustasin oma koti kus seda ja teist. Viimasel hetkel jooksid veel trammi peale 2 vanadaami. Jutust sai aru, et nad olid tulnud kirikust ja suundusid ka Kadriorgu kontserdile. Noormehed olid ka nendega nii liigutavalt viisakad, et mu süda sulas. Milline ilus pühapäev! Selle idülli katkestas aga kellegi karjatus – võtke ta kinni, ta varastas rahakoti ! Tekkis tohutu segadus. Või siiski mitte, mitte segadus, vaid väga läbimõeldud ja korrastatud tegevus. Ühed hoiatasid trammijuhti, teised kutsusid politsei ja kolmandad vaatasid ringi, et leida kaasosalisi. Minu kõrval istus üks isa pojaga ja ta väike poeg oli samuti kaasa haaratud, aga isa oli vihane ja vaigistas teda. Nende vestlus haaras mind ja osa trammis toimuvast läks kaduma. Politsei, sisistas isa pahaselt. Kellel seda vaja on, rääkis ta pojale. Kas meil ei ole piletit, küsis selle peale murelikult väike poiss. Pilet, sai isa pahaseks ja poiss ütles kurvalt, et aga me võiksime ju osta, meil on raha, pakkus ta. Isa oli vait ja vihane. Poeg andis järgi, ta nii armastas oma isa ja ometi elas ta kõigele toimuvale nii kaasa, nii tahtis olla osa korralikust maailmast, kuigi tema ju kindlasti ise oli, ainult isa ei tahtnud sellega kaasa tulla. Vahepeal aga oli trammis toimunud palju, kätte saadi varas, kes oli üks neist võluvatest noormeestest ja ta suundus ukse poole, kus olid ees need kaks vanadaami. Teistest sai ta mööda, aga need daamid olid ees ja üsna õnnetud. Kui me laseme ta mööda, siis ta pääseb põgenema ja kui jääme ette, siis teeb ta meile midagi, arutasid nad omavahel ja otsustasid kaitsta väljapääsu oma kehaga, silmas pisarad, sest oli ka selge, et taolisel tüübil, kurjategijal, võib ju ka olla nuga, aga jõudu vähemalt mitu korda rohkem kui neil vanadaamidel kokku. Noormees teadis seda ise ka ja vaataski vist sellepärast mulle otsa. Kahvatasin, sest sain aru, et ka mina pean tegema sama otsuse, kas jääda ette või lasta tal minna. Vaatasin talle otsa ja ütlesin talle mõttes, et ma jään, sest kui need daamid jäävad, kuidas saab minu elu rohkem väärt olla. Noormees rahunes ja andis alla. Ka teine noormees tuvastati ruttu, üks neist viisakatest. Peab olema ka kolmas, hõikas keegi, nad on alati kolmekesi. Tema , näitasid kõik minu peale ja vaatasid otse mind. Ma kaotasin kõnevõime ja jalad läksid nõrgaks. Tema, hüüti uuesti ja seekord vaadati minust juba natuke mööda. Pöörasin ennast ringi ja otse minu selja taga seisis kolmas viisakas noormees. Hoidsin oma kotti tema vastas. Vaadake oma kotti, kas teil on kõik alles, hüüdis keegi. Imekombel oli, kuigi vist põhiliselt selle tõttu, et üks varas püüti kinni. Kohe oli ka kohal politsei, kuigi teatud aeg jah, pidid inimesed uksi oma kehaga turvama. Inimesed näitasid kohe ära, see, see ja see noormees. Politsei tundis neid kõiki nimepidi ja noormehed muutusid kohe taltsaks ja naispolitseinik, kes huumoriga noormehed kokku korjas, oli nagu hoolitsev ema, kes oma lastel juba ülepeakaela minna ei lase, vaid kindal käel neid jälle korrale kutsub. Inimesed naersid ja kuna lõppvaatus toimus Kadriorus, siis läksid trammist maha ja suundusid kontserdile. See lugu juhtus nii kolm aastat tagasi ja ma tundsin, et riik on tugev, on põhjust pidutseda. Muuseas, eelmine mobiiltelefon varastati mul bussis ja hoopis teisel viisil. Ei mingit viisakust. Aga samuti väga hea inimeste tundmine. Sisenesid noormehed ja püüdsid näida kergelt purjus. Oli arusaadav, et purjus nad just ei olnud ja tahtsin ka väga oma koti kohe nende eest ära tõsta, aga see soov olla viisakas, mitte neid põhjuseta kahtlustada, solvata, oli minus nii tugev ja ma sundisin ennast olema rahulik ja jätma oma kott nende poole. Nad ei puutunud mu kotti ja koti unustasin kohe, sest nad vajusid mulle kergelt otsa ja ma püüdsin neid eemale suruda ja jälle, aimasin halba, aga see soov olla viisakas, ja ma ei kontrollinud kohe oma kotti. Muidugi, nad läksid maha ja minu mobiil nendega. Läksin politseisse ja kirjutasin avalduse. Politseinik kuulas mu juttu ja oli täiesti hämmastunud, ja ma sain aru küll, mis ta tahtis öelda, aga oli ka nii kena, et ta jättis selle ütlemata. Ta ütles hoopis, et väga hea, et te avalduse kirjutate , et nad võivad juhuslikult vahele jääda, näiteks mingis haarangus narkomaanidele või muude vargustega ja siis kontrollitakse ka nende mobiile. Rääkisin muidugi juhtumist oma tütrele ja kuidas see toimus, aga siiski, instinktid on tugevamad ja ka tema jäi oma mobiilist ilma ja juba järgmisel päeval, kuigi ta surus noormehe eemale ja vaatas kohe kotti, aga juba hilja, noormehed väljusid. Ja ka tema rääkis kõigile ja ka tema sõbrannad jäid oma mobiilidest ilma. Samas, õige varsti nägin jälle bussis ühtesid noormehi purjus olemist teesklemas ja nad olid ühe naise kõrval, aga keegi teine hüüdis kõva häälega üle bussi, et hoidke oma kotti, see noormees tahab varastada. Noormees sai kaineks ja ka pahaseks ja kogu kamp väljus ruttu. Jaa, viisakus on huvitav asi, midagi nii meeldivat ja loomulikku, samas ka mitte kunagi meid külmaks jätvat ja kindlasti midagi, mille poole me kõik püüdleme, aga samas, isegi nii head asjad võivad olla relvad meie vastu. Samuti nagu ebaviisakus. Viisakus on meie jaoks nii võluv ja huvitav on, et viisakuse definitsioon, vähemalt psühholoogilises mõttes on „ endale tüli tegemine „. Muidugi, me ütleksime võib-olla vahel, et viisakus on kultuursus ja galantsus ja vahel ka flirt, aga tegelikult on tõesti nii, et viisakus on endale tüli tegemine. Me tõuseme püsti bussis ja loovutame oma koha teisele, me tassime võõra vanadaami kotti, me peatame oma auto ja laseme jalakäija mööda, me anname teisele autole teed, kuigi meil on eesõigus jne. Muidugi võib viisakus olla ka flirt, kui mees jookseb ruttu ukseni, et see efektselt naise ees lahti teha ja vaatab talle säravalt otsa. Ja siiski, kõigi nende lõbusate juhtumite taga on solidaarsus teiste inimestega. Viisakus, selles väga sügavas vormis aga avaldub just siis kui me riskime teiste pärast ja solidaarsus siis, kui me unustame oma soovi olla meeldiv ja mugav inimene ja tõesti teeme midagi teiste jaoks. Ma armastan sõita bussiga, nii palju toredaid inimesi !

Politseist, hoolivusest ja usaldusest

Eile kohtusin kahe politseinikuga Ida-Virumaal, kellele mõeldes võin küll öelda, et Eesti politsei on usaldusväärne, abivalmis ja professionaalne. Nad olid väärikad, soliidsed kuid samas unustamata sõbralikkust ja huumorimeelt. Mul oli kohe siiralt hea meel, et politseiridades selliseid mehi leidub :-)

Aeg ajalt ilmuvad meedias uudised, kus räägitakse politsei usaldusväärsusest elanikkonna hulgas ja viimastel aastatel on see järjest tõusnud. Ma mõtlen, et kuidas peakski inimene vastama, kui küsitakse, et kas usaldad Eesti politseid? Ma vastaks ka jaatavalt tõenäoliselt, sest minu jaoks on politsei ikkagi organisatsioon, kust ma vajadusel abi pean saama, ma usaldan neid, et vajalikul hetkel on nad minu jaoks olemas. Samas naabrivalve koosolekutel on väga harvad need juhtumid, kus politsei tegevust kiidetakse, pigem peavad naabrivalve töötajad selgitama, miks mõni politseinik üht või teistviisi käitus. Ja see ei ole niisama virisemine virisemise pärast, nii mõnigi kord võtab elanikelt kuuldu sõnatuks ja käsi laiutama...

Mulle tuleb meelde üks lugu, mida rääkis meie ühingu nõuandja ja kuritegevuse ennetuse spetsialist Jim Hilborn. Ta oli Amsterdamis konverentsil ära kaotanud või varastada lasknud oma rahakoti. Võttis siis ette teekonna kohalikku politseiosakonda, kus juhtunust teatas. Politseis pakuti talle kohvi, paluti tal rahulikult juhtunust rääkida, kuulati, lohutati. Jim vestles politseinikuga, temalt võeti avaldus ja lubati ühendust võtta, kui juhtumi osas mingisugust selgust peaks ilmnema. Jim tuli politseiosakonnast hea tujuga, olles juba tegelikult sinna minemise põhjuse unustanud. No arvata on, et turisti rahakoti kadumine politseinikke tagajalgadele ei ajanud, avaldus läks tõenäoliselt kuskile avalduste virna vms. Aga mis Jimi enesetunde nii kõrgele tõstis oli suhtumine. Politseiniku hoolivus, sõbralikkus ja asjalikkus tekitasid tunde, et sa oled kõige tähtsam abivajaja, mis sest, et see on suurlinna politseile igapäevane töörutiin. Tõde on see, et Jim oma rahakotti tagasi ei saanud, samuti ei tulnud talle rohkem infot juhtumi lahendusest. Aga ta on ikkagi äärmiselt rahul Amsterdami politsei tööga ja toob seda ka oma koolitustel eeskujuks.

Eestis on ka selliseid „amsterdami” politseinikke ja üldse ametnikke. Ja kui vähegi võimalik, toome meie neid ametnikke oma koosolekutel alati esile. Ja ma ei arva, et teised ametnikud oleksid kehvemad, neid tuleb lihtsalt õpetada. Enamasti ju lüüakse käega, kui meiega inetult käitutakse, me oleme üsna harjunud sellega, et ametnikud on ülbed ja neil on alati õigus. Aga saab ka teisiti! Mõelge, kui lähete mõnda äriettevõttesse, tavaliselt saate ju väga meeldiva teeninduse osaliseks! Miks ei viiks nii olla ka kõikides ametiasutustes? Viisakal kliendil on õigus hoolivale ja abivalmile suhtumisele.

Naabrivalve töös on ette tulnud, et oleme mõnele ametnikule meelde tuletanud, kelle jaoks ta töötab ja sellest on kasu olnud. Vastastikkune viisakus, hoolivus ja austus võiks olla need märksõnad, kuidas toimub kliendiga suhtlemine nii politseis kui ka mujal. Naabrivalve ühingu kohta kehtib see samuti, kui meie sellist käitumismalli propageerime, peame ise selleks positiivset eeskuju andma. Ja tegelikult see eeskuju andmine ei ole üldse raske!

KUI NAABER LÄRMAB

Mina elan ilusas korteris kõrgel Lasnamäel, ilus vaade kaugusesse ja ilus on ka meie kodutee, Kadriorg, mereäär koos inglikujuga ja lauluväljaku veerg. Meie rajoon tuletab mulle meelde Montmartre`t Pariisis ja elu peaks olema täiesti ideaalne, aga siiski, kojuminek teeb mind alati kurvaks.
Minul on lärmakad naabrid. All elab mees, kelle juures on alati peod ja üleval noor pere, kes alati tülitseb. Ma ei tea, mida teha ülemiste naabritega, peale vestluste, raamatute ja muude heade soovituste, kuid alumiste naabritega olen püüdnud tegeleda tõsiselt. Alustasin ka vestlustest, aga sain õige pea aru, et nemad oskavad paremini vestelda kui mina. Nemad lärmavad, mina keelan ja alati lõpeb lugu nendepoolse vabandusega ja lubadusega mitte enam teha, ärge ainult seekord politseid kutsuge. Muusika pannakse natuke vaiksemaks ja ma tunnen, et olen edu saavutanud. Mõne aja pärast sain aru, et ka nemad on edu saavutanud. Pidu kestab ja järgmine kord on veelgi kindlam kokku tulla, sest alati võib olla minu peale kindel, kui natuke mulle järgi anda, annan mina palju neile järgi. Võtsin ühendust konstaabliga, kutsusin patrulli ja lootsin, et nüüd kõik paraneb, aga mitte midagi. Kõik kordus. Peod, lärm, muusika. Mulle jäi arusaamatuks, miks meie konstaabel, kes kõigi teiste lärmajatega on edu saavutanud, minu naabritega seda ei saavuta. Muidugi, teised on tavalised inimesed, minu omad rasked kujud. Mees on meremees, kui ta on maal, siis ta joob ja sinna kogunevad kõik, kes juua tahavad. Kindlasti tuleb tema poeg, koos oma sõpradega. Poeg ise on vangis olnud ja korduvalt ja tundub, et ka tema sõbrad. Meie trepikoda on täis pidevat sigimist-sagimist öisel ajal ja kõik külalised näevad ühel või teisel viisil hirmutavad välja. Mees oli kunagi väga hea huumorimeelega, poeg väga võluv suhtleja. Pikaajalised naabrid. Tunnen neid ja nemad mind. Raske on käituda nendega ametlikult ja nendel on veelgi raskem mind ametlikult võtta, kuigi olen trepikoja vanem ja naabrivalvesektori vanem, aga nende jaoks siiski oma naaber.
Konstaabel ütles, et peab kutsuma patrulli. Tavaliselt aga, kui ma helistan, et patrulli kutsuda, siis küsitakse kohe, et kas korduv probleem ja parem on siis kirjutada konstaablile avaldus. Seekord aga tundsin, et mulle aitab !
Ütlesin, et just konstaabel käskiski patrulli kutsuda, et ta saaks neid karistada ja praegu nad kaklevad ja tundus, et see mõjus. Patrull tuli 10 minutiga ja oli väga toimekas. Ust neile lahti ei tehtud, küll aga öeldi, et mis te nüüd, pole siin mingit lärmi ega kaklust ja rohkem ei tee. Politseinikud tulid minu juurde ja koostasime protokolli, taustaks kaklus. Nad olid hästi sümpaatsed, rahustasid mind ja ütlesid, et ma tegin väga õigesti, tuleb alati kutsuda patrull ja kirjutada avaldus ja et kuigi pole palju lootust, et mu naabritele see mõjub, aga peab ikka lootma. Järgmisel päeval aga saatsin meili Naabrivalvele ja samuti ülemkomissar Tarvo Ingerainenile, kes alati meie naabrivalve ümarlaudadel räägib, et ei tohi kannatada naabrite käes, vaid tuleb kutsuda politsei ja alati leidub lahendus. Milline ? Miks meie probleem ei lahene ? Ta ütles mulle väga huvita asja. Patrull tuleb kutsuda iga öö, kui naaber lärmab. Aga minu naaber lärmab iga öö, ma ei saa ju iga öö patrulli kutsuda, kui tihti mina peaksin kutsuma. Kas kord kuus, kord nädalas ? Iga öö, vastas ta, kui nad lärmavad. Iga öö kohta algatatakse eraldi menetlus ja eraldi trahv. Mu tuju paranes natuke. Üks nädal – 42 00, üks kuu 180 000. Kas minu naaber jääks ükskõikseks ? Ma ei usu. Tuli välja, et viga tõesti oli minus. Ma ei julgenud patrulli tihti kutsuda, pealegi, kunagi ütles mulle patrull, et nad tulevad ühe korra ainult. Ja mulle meeldis oma naabritega vestelda, ma tundsin ennast hea inimesena, kui jätsin patrulli kutsumata. Kaastundlik. Tasapisi sain küll aru, et kui ma takistan nende ebanormaalset eluviisi, siis aitan neid rohkem. Kui nad öösel magavad, on nad päeval toimekamad, kui nad vähem joovad, on nad paremad inimesed ja kui nende sõbrad siia ei kogune, siis ei toeta ma kriminaalsete inimeste ühisettevõtmisi. Plusse kui palju ! Naabrivalvelt aga sain veelgi toredama meili. Nad ütlesid, et kui naabrile on 2 korda politseipatrull välja kutsutud, siis peab ühistu tegema neile hoiatuse, et kui nad veel korda rikuvad, saab algatada sundmüügi. Ma ei tea, kas ma sundmüügiga oleksin oma südames nõustunud, kui nad ei oleks päeval muusikat põhja keeranud ja ma mõtlesin,et jaa, on ikka seadus kummaline, öösel saab teha trahve, aga päeval mitte. Ja kuidas saab elada selles lärmis? Väikesed lapsed, vanurid, haiged ja ka meie ise, keegi ei suuda seda. Järgmisel ööl kutsusin jälle politsei. Seekord ütles politsei kohe, et patrull tuleb ainult siis, kui teete avalduse ja avaldus kirjutage kohe valmis. Oli pool kolm öösel ja patrull tuli mõne minutiga. Minu naaber oli väga pahane, aga patrull hästi rõõmus. Nii tore, et te kirjutasite avalduse. Nüüd saab hakata neile trahvi tegema ja teie elu läheb paremaks ! Ma olin nii ääretult liigutatud. Enamus inimesi mõtleb nagu mina, et tegelikult ei tohiks me politseid selliste pisiasjadega nagu lärmav naaber tülitada, et nad püüavad mõrtsukaid ja röövleid ja meie takistame nende tööd. Tundub, et politsei ise nii ei mõtle, nad näevad tervikut. Nad tahavad ka aidata meid.
Võib-olla peaksime meie ka rohkem aitama neid, olema partnerid, alati kindlalt korra ja rahu poolel, headuse poolel. Meie jaoks võib olla raske olla öösel üleval, oodata patrulli kolm tundi, sest nii võib juhtuda või kirjutada avaldus , meil võib olla hirm või ebamugavustunne, kuid kui me seda teeme, siis meisse tuleb rahu. Me oleme teinud õiget asja. Ja veel, patrull on tunnistaja ja kui meie veenev naaber ütleb hiljem kohtus, et midagi ju ei olnud ja ta seejuures nii usutav välja näeb, siis kohtunik vaatab politseipatrulli tunnistusi ja jääb uskuma meid, tavalisi rahuarmastavaid inimesi. Meie ja politsei tunnistusi. Kirjutasin ka täpsed juhised eesti ja vene keeles meie kõigile 216 korterile, et ka nemad teaksid, kuidas abi saada. Kui keegi soovib, võin need ka teile meilida, teil vähem tööd ja rohkem inimesi saab abi ja kirjalik info on ka usaldusväärsem.
Ja mida küll teha oma ülemiste naabritega ?