Sauel asuvas naabrivalve sektoris saadi kiiresti jälile rehvivarastele. Kopeerin sektori vanema loal infokirja ka siia, ehk on kellelegi abiks!
Tiina Ristmäe
MTÜ Eesti Naabrivalve
Lp. Koondise 15 (Saue) naabrivalve sektori elanikud,
Mõned päevad tagasi parkis meie maja ees üks võõras auto. Politseiga kontakteerudes selgus, et see auto on politseile teada - sellega sõidavad ringi isikud, kes autodelt rattaid varastavad. Mõned meie maja elanikud pöörasid seejärel meie maja ees toimuvale erilist tähelepanu ning seda ka öösel. Samuti hoidis meie maja ümbruses toimuval silma peal politsei. Seekord lahkusid võimalikud vargad meie maja juurest "ilma saagita".
Vargad ei viinud kaasa küll meie maja elanike autode rattaid, kuid teada on, et nad viisid kaasa Kuuseheki tn ridaelamu eest parkival autol rehvid koos velgedega.
*Loo moraal - majanduslanguse ajal kõiksugu "kahtlaste sellide" tegevus hoogustub; kui näete meie maja ees pikalt parkimas võõraid autosid, siis võite julgelt sellest teavitada politseid. *
Ka nüüd oleks võinud kodanik, kes politseid teavitas, mõelda, et mis seal ikka, ju on kellelegi pikemaks ajaks külla tuldud.
Ning - sellistest tähelepanekutest tasub kindlasti teada anda ka korteriühistu juhatuse liikmete ning oma naabritele ehk naabrivalve sektori liikmetele.
Nädalavahetusel on plaanis ka maja külgedele paigaldada naabrivalve infotahvlid lisaks nendele, mis maja otstesse on paigutatud.
Lugupidamisega,
Kaimo Käärmann-Liive
Koondise 15 naabrivalve sektori vanem
10.12.08
Tulekustutid, suitsuandurid ja meie lähedased
Meie ostame nüüd enda trepikotta tulekustutid. See tähendab igasse korterisse. Oleme kaalunud erinevaid variante ja koridris me neid hoida ei saa, sest paraku viidaks need kohe ära. Katsetasime suitsuanduritega ja nädalaga olid kõik kadunud. Suitsuandurid siiski ostsime uued ja panime väiksetesse koridoridesse, neisse, mis on naabritega ühised. Teoreetiliselt, sest praktikas andsime andurid inimestele kätte koos instruktsiooniga, pange kas teibiga või kruvidega üles ja keegi ei pannud. Kõik hoiavad neid karbis. Mina ise ka, aga siis otustasin, et annan ise eeskuju ja kutsusin ühistust töömehe. Pärast pikka selgitust , milleks neid vaja ja milles seisneb nende mõte, sattus ta hoogu, läks tõi õiged tööriistad ja nii on meil 2 andurit, 1 esikus, 1 vahekoridoris ja igaks juhuks panin ka uuesti trepikotta, kuid see kadus varsti. Tundub siiski, et inimestel ei ole nii lihtne neid üles panna, kui arvatakse ja isegi meie töömehel ei olnud, seega ma väga soovitaksin siiski ühistul see asi ära korraldada, et kõik oleks komplektis, andur, ülespanek ja samuti patareid. Patareisid müüakse küll igalpool, välja arvatud neid väikseid kandilisi. Minul kulus ikka mitu kuud, et leida pood, kus neid müüakse. Tavapoodides, kus ma käin, kesklinnas neid küll ei müüda. Kas inimesed ikka lähevad patarei pärast teise linna otsa, see on väga kahtlane. Muidugi on alguses suitsuanduritel patareid kaasas, aga nad saavad varsti tühjaks ja siis on oht, et andur jääb seisma. Kaalun isegi, et lähen ostan patarei ühele naisele, kes rääkis, et andur signaalitab, vist on rikkis. Seletasin küll, milles asi ja kus patareisid müüakse, aga lihtsam on minna ise ja korraga väike varu osta. Mina avastasin ainult ühe poe, Sadama Rimi ja ka seal nurga taha peidetud, otsinguteks kulus ikka mitu kuud, kuna aega ka pole nii palju.
Teine asi on tulekustutid. Alguses tundus nende kasutamine tohutult keeruline. Meenub uduselt nõukogude aeg ja soov neid tagurpidi keerata, aga pärast naabrivalve koolitust, kus saime neid ise proovida, tundub kustuti hästi lihtne ja efektiivne. Tõesti, igaüks saab sellega hakkama, ka lapsed ja kui efektiivsed nad tegelikult on ! Muidugi saab ka veega kustutada, aga teoreetiliselt, sest kustutis on kõik valmis, aga kuni sa vett kogud, tuli levib ja meil on raske seda uskuda, aga juba mõne minutiga muutub tulekahju nii suureks, et ise seda enam kustutada ei suuda. Ma olen alati arvanud ka, et tuleb kiirelt helistada ja tuletõrje kohale kutsuda, aga peale teist naabrivalve koolitust, kus näidati õppefilmi tule levikust ja selle kiirusest ning öeldi ka, et reaalselt kulub tuletõrjeautol kohalejõumiseks rohkem aega, kuigi ainult 5 minutit, siis sain aru, et kõik sõltub meist endist, st tuli tuleb ikka ise kustutada, vähemalt oma korteris. Muidugi tuleb kohe mõte, et ehk meil midagi ei juhtu, aga samuti ei tahaks seda suurt ballooni esikus hoida, ebaesteetiline ja muidugi väga kallis. Teisest küljest märkan neid balllone igal pool, isegi kirikus, rääkimata kontoritest ja koolitusruumidest ja alati tuleb mõte, et nad hoolivad meist, tõesti hoolivad ja ma mõtlen, et oma lähedastest peab sama palju hoolima !
Teine probleem, raha, on muidugi ka väga tähtis. Meil on ühistu hästi tore ja lubas kutsutid ise välja osta, tegelikult ka suitsuandurid, seega maksame neile tagasi 100 krooni kaupa kuus ja mõned ka 50 kaupa. Nii odav, kui see ka ei tundu, paljudel ei ole isegi seda raha ja nad ootavad paremaid aegu.
Muidugi ei kavatsenud ma kirjutada sellest advendiajal, aga lugesin statistikat, et kõige rohkem inimesi hukkub tulekahjudes just detsembris. Samuti on hea näidata hoolitsust üles oma lähedaste eest just nüüd, enne jõule. Kuna naabrivalve koostööpatrner on Tamrex, siis tegid nad soodustust nii meile, kui edastavad oma pakkumise ka teile kõigile naabrivalve kodulehel. Ja minu arvates on tulekustutitga nagu vihmavarjugagi, loodad ikka, et kui on kaasas, siis vihma ei tule !
Teine asi on tulekustutid. Alguses tundus nende kasutamine tohutult keeruline. Meenub uduselt nõukogude aeg ja soov neid tagurpidi keerata, aga pärast naabrivalve koolitust, kus saime neid ise proovida, tundub kustuti hästi lihtne ja efektiivne. Tõesti, igaüks saab sellega hakkama, ka lapsed ja kui efektiivsed nad tegelikult on ! Muidugi saab ka veega kustutada, aga teoreetiliselt, sest kustutis on kõik valmis, aga kuni sa vett kogud, tuli levib ja meil on raske seda uskuda, aga juba mõne minutiga muutub tulekahju nii suureks, et ise seda enam kustutada ei suuda. Ma olen alati arvanud ka, et tuleb kiirelt helistada ja tuletõrje kohale kutsuda, aga peale teist naabrivalve koolitust, kus näidati õppefilmi tule levikust ja selle kiirusest ning öeldi ka, et reaalselt kulub tuletõrjeautol kohalejõumiseks rohkem aega, kuigi ainult 5 minutit, siis sain aru, et kõik sõltub meist endist, st tuli tuleb ikka ise kustutada, vähemalt oma korteris. Muidugi tuleb kohe mõte, et ehk meil midagi ei juhtu, aga samuti ei tahaks seda suurt ballooni esikus hoida, ebaesteetiline ja muidugi väga kallis. Teisest küljest märkan neid balllone igal pool, isegi kirikus, rääkimata kontoritest ja koolitusruumidest ja alati tuleb mõte, et nad hoolivad meist, tõesti hoolivad ja ma mõtlen, et oma lähedastest peab sama palju hoolima !
Teine probleem, raha, on muidugi ka väga tähtis. Meil on ühistu hästi tore ja lubas kutsutid ise välja osta, tegelikult ka suitsuandurid, seega maksame neile tagasi 100 krooni kaupa kuus ja mõned ka 50 kaupa. Nii odav, kui see ka ei tundu, paljudel ei ole isegi seda raha ja nad ootavad paremaid aegu.
Muidugi ei kavatsenud ma kirjutada sellest advendiajal, aga lugesin statistikat, et kõige rohkem inimesi hukkub tulekahjudes just detsembris. Samuti on hea näidata hoolitsust üles oma lähedaste eest just nüüd, enne jõule. Kuna naabrivalve koostööpatrner on Tamrex, siis tegid nad soodustust nii meile, kui edastavad oma pakkumise ka teile kõigile naabrivalve kodulehel. Ja minu arvates on tulekustutitga nagu vihmavarjugagi, loodad ikka, et kui on kaasas, siis vihma ei tule !
25.11.08
Lumi, mupo ja inimestevaheline solidaarsus
Mina elan Lasnamäel ja minu aknad on kõik ühele poole ja nagu tormide ajal tavaliselt, sinna poole, kus tuult ei ole ja see on ka õige, sest kõige tavalisema tuulega juba lendab meil tuulekell minema, mis saaks siis veel tormi ajal. Aga tormidega mul veab !
Pühapäeval oli meil kodus nii vaikne ja kõik aknavahed ka lund täis, et unustasin täiesti ära, et lubati lumetormi ja kui hommikul hakkasin linna minema, siis olin üllatunud, peatuseni oli väga rakse jõuda, tuul, lumi. Tagasi tulles aga palvetasid küll kõik omaette bussis, et meie buss ikka mäest üles saaks, sest jala käia oli võimatu. Esmaspäeval läksin muretult tööle, st bussipeatusse ja märkasin üllatusega, et sinna oli kogunenud suur rahvahulk. Lobisesin tuttvatagega ja oli rõõmus ja elev tunne, aga siis jooksis meist mööda üks meie kolleeg ja hüüdis, lähme tööle, bussid ei käi, tee peal oli avarii. Jooksin siis talle järgi, läbi lumehangede ja kui inimesed nägid, et pääseme läbi, jooskid meile järgi, meist mööda ja kohati isegi meid maha paisates. Nägime ühte autot lumes kinni ja kõik kohe pakkusid oma abi ja lootsid ka peale saada, aga meie läksime edasi, ja varsti jõudsime järgmisesse peatusse ja seletasime ka seal, et bussid ei käia. Lootust oli, et ainult üks peatusevahe tuleb veel jala läbida ja nii läksid kõik inimesed liikvele. Huvitav oli see, et nii palju autosid sõitis meist mööda, 1-2 inimest sees ja keegi ei peatunud. Küsisin järgmisel päeval teistelt inimestelt, kuidas nad edasi said meie peatusest ja edasi said ainult need, kes siis ise jala läksid või need, kellele tuttav autoga vastu tuli. Võõraid peale ei võetud. Üks väike tüdruk roosas oli meeleheitikult igat autot hääletanud oma väikse käega meeeleheitlikult vehkinud ja kõigil oli just temast eriti kahju. Inimesed aga, kellega koos jooksime ja bussis sõitsime, olid hästi toredad, meid isegi lohutati, kuuldes, et oleme mures, et hilineme tööle. Võib-olla olete teie esimesed ! Nii hästi ei läinud, või vastupidi, meie asutusel läks väga hästi, kõik olid juba tööl ehk nagu meie valvur delikaatselt ütles, et mõned on veel tulnud. Seega asusime tööle ja lugesin hämmastusega, et kõik on pahased mupo peale, kes nõuab, et majaomanikud majaesise puhtaks teeks. Ja majaomanike vastused, et neil on vaja oma õu puhastada, lapsed kooli viia, millal nad veel peaksid majaesist tänavat puhastama. Mina ei puhasta kunagi ise oma majaesist, kuigi hästi suur maja on meil, mina ja ka teised meie majast, me palkame selleks koristaja ja maksame talle. Siiski, mupo ähvardamine aitab ka tal palju paremini koristada ja mis teha, meie jutt nii ei mõju, ei kõik need kujundlikud pildid ja konkreetsed faktid, et keegi kukkus ja murdis jalaluu ja libe ja paha, see ei aita. Täna hommikul aga vaatasin imestusega, tee on puhas ja kõnni nagu kuningas mööda punast vaipa. Aitäh mupole ! Seega inimestevaheline solidaarsus avaldub eelkõige mõttelaadis, vahel ka nõudlikkuses. Aga alati ikka nõrgema peale mõeldes.
Pühapäeval oli meil kodus nii vaikne ja kõik aknavahed ka lund täis, et unustasin täiesti ära, et lubati lumetormi ja kui hommikul hakkasin linna minema, siis olin üllatunud, peatuseni oli väga rakse jõuda, tuul, lumi. Tagasi tulles aga palvetasid küll kõik omaette bussis, et meie buss ikka mäest üles saaks, sest jala käia oli võimatu. Esmaspäeval läksin muretult tööle, st bussipeatusse ja märkasin üllatusega, et sinna oli kogunenud suur rahvahulk. Lobisesin tuttvatagega ja oli rõõmus ja elev tunne, aga siis jooksis meist mööda üks meie kolleeg ja hüüdis, lähme tööle, bussid ei käi, tee peal oli avarii. Jooksin siis talle järgi, läbi lumehangede ja kui inimesed nägid, et pääseme läbi, jooskid meile järgi, meist mööda ja kohati isegi meid maha paisates. Nägime ühte autot lumes kinni ja kõik kohe pakkusid oma abi ja lootsid ka peale saada, aga meie läksime edasi, ja varsti jõudsime järgmisesse peatusse ja seletasime ka seal, et bussid ei käia. Lootust oli, et ainult üks peatusevahe tuleb veel jala läbida ja nii läksid kõik inimesed liikvele. Huvitav oli see, et nii palju autosid sõitis meist mööda, 1-2 inimest sees ja keegi ei peatunud. Küsisin järgmisel päeval teistelt inimestelt, kuidas nad edasi said meie peatusest ja edasi said ainult need, kes siis ise jala läksid või need, kellele tuttav autoga vastu tuli. Võõraid peale ei võetud. Üks väike tüdruk roosas oli meeleheitikult igat autot hääletanud oma väikse käega meeeleheitlikult vehkinud ja kõigil oli just temast eriti kahju. Inimesed aga, kellega koos jooksime ja bussis sõitsime, olid hästi toredad, meid isegi lohutati, kuuldes, et oleme mures, et hilineme tööle. Võib-olla olete teie esimesed ! Nii hästi ei läinud, või vastupidi, meie asutusel läks väga hästi, kõik olid juba tööl ehk nagu meie valvur delikaatselt ütles, et mõned on veel tulnud. Seega asusime tööle ja lugesin hämmastusega, et kõik on pahased mupo peale, kes nõuab, et majaomanikud majaesise puhtaks teeks. Ja majaomanike vastused, et neil on vaja oma õu puhastada, lapsed kooli viia, millal nad veel peaksid majaesist tänavat puhastama. Mina ei puhasta kunagi ise oma majaesist, kuigi hästi suur maja on meil, mina ja ka teised meie majast, me palkame selleks koristaja ja maksame talle. Siiski, mupo ähvardamine aitab ka tal palju paremini koristada ja mis teha, meie jutt nii ei mõju, ei kõik need kujundlikud pildid ja konkreetsed faktid, et keegi kukkus ja murdis jalaluu ja libe ja paha, see ei aita. Täna hommikul aga vaatasin imestusega, tee on puhas ja kõnni nagu kuningas mööda punast vaipa. Aitäh mupole ! Seega inimestevaheline solidaarsus avaldub eelkõige mõttelaadis, vahel ka nõudlikkuses. Aga alati ikka nõrgema peale mõeldes.
29.10.08
POLITSEI NÕUANDED MEILE
Meil toimus naabrivalve Lasnamäe ümarlaud ja teemaks oli kuritegevuse kiire kasv. Vanemkomissar Karina Fesjuk rääkis väga huvitavalt, kuidas kuritegevus on muutunud, st kui varem naabirvalve sildid kaitsesid iseenesest, siis praegu testitakse neid, kas siltide taga on ka valvajaid, või on see uinunud sektor.
Seadusemuudatused on mõjunud nii, et kuritegevus on suunatud rohkem eraisiku vastu, seega suuremas ohus on meie kodud ja meie ise tänavatel.
Kui tänvatel rünnatakse jõhkramalt ja gaasi kasutades, siis tasub mõelda, kas teil on juba endal murtsetud gaas või alram, ja kas teie lähedased, lapsed ja vanurid, on ikka kaitstud ? Eelmises artiklis kirjutasin, kust seda kõike hankida.
Korterivargad tegutsevad päeval, kui inimesed on tööle läinud. Kella 10-11 ajal tuleb tavaliselt keegi ja helistab uste taga kella. Kui haugub koer, peletab see varga eemale, kui keegi on kodus, ka see, aga kui on vaikus, siis on see hea objekt varguseks. Seega tundke huvi, kui kuulete, et naabri ukse taga helistatakse kella, sest suure kurvastusega ütleb politsei, et enamusi vargusi nähakse pealt, aga inimesed ei tunne ei oma naabreid ega tunne ka huvi, miks ta naaberkorterist mingid kahtlased mehed välja tulevad. Tasub alati helistada politseisse, kui teil on kahtlus ja kui see oli valekahtlus, on kõigil ainult hea meel.
Praegu on väga levinud, et vargad tulevad kohale ja sõidavad ära taksoga. Seega, kui märkate midagi kummalist, kirjutage kindalsti üles auto, tavaliselt siis takso number ja firmanimi ja isegi siis kui te ei kavatse kohe helistada politseisse, võib see info väga vajalikuks osutuda ka mõne kuu pärast, seega harjutage ennast üles kirjutama kahtlaste autode numberid ja samuti kahtlaste inimeste kirjeldusi, neid võib hiljem vaja minna. Kui märkate korduvalt midagi kahtlast või ka niisama, võite alati pidada nõu oma konstaabliga.
Statistika näitab, et vargad varastavad eelkõige oma majas või lähikonnas ja annavad informatsiooni teistele varastele, seega tundke huvi, kes teie majas elavad ja samuti vestelge sellest oma konstaabliga. Muidugi on väga tähtis, et oleks turvauks, korralikud lukud ja et välisuks oleks ka tõepoolest kinni. Kõige tähtsam on panna hea lukk just väikestele ühiskoridoridele, mis on koos naabriga, sest kui sinna varas sisse pääseb, siis on tal juba aega rahulikult tegutseda. Paraku inimesed panustavad rohkem oma korteri uksesse.
Esimestel korrustel peaks olema kindlasti signalistasioon, miks mitte näiteks GSM valve, sest plastaknad vargaid ei pea, kuigi trellid aitaksid, aga enamus inimesi neid paraku ei taha.
Mida siis teha, kui kuulete naaberkorteris midagi kahtlast ? Kindlasti helistada kohe 110. Mitte minna ise vargaid kinni püüdma, aga väga palju aitaks, kui te läheksite välja ja kirjutaksite üles nende auto numbri ja margi jne. Kõige kiiremini püütakse varga kinni just nende auto andmete järgi, sest jälitustegevus algab kohe, see informatsioon läheb kõigile.
Kui te näete koridoris teile vastu tulevaid vargaid, või teile tundub nii, teile tundmatud isikud tassivad mingeid asju ja kas on väga viisakad või muul viisil kogus situatsioon tundub vale, siis minge välja, jällegi kirjutage autoandmed, helistage 110 ja seejärel võite minna koridori ja vaadata, kas mõni uks on lahti, tavaliselt välimine uks on kinni, sisemine aga võib olla lahti või ära lõhutud.
Midagi keerulist politsei teilt ei oota, ainult seda, et oma kahtluse korral kohe helistaksite ja samuti, et tunneksite huvi oma naabrite heaolu vastu, st kaitseksite ka neid nagu iseennast.
Muiudgi on väga hea panna üles kaamerad trepikodadesse, et näha sinna sisenejaid. See ei ole nii kallis, aga aitab antud hetkel kõige rohkem, sest statistika jällelgi näitab, et kõige rohkem kardavad vargad kaameraid. Kaamera imitatsioonid ei aita, neid kontrollitakse eelnevalt, kuigi vahel võib ka sellest abi olla. Seega kuskil tegutsevad pidevalt ja aktiivselt inimesed, kes tahavad endale midagi, mis kuulub teile ja meist kõigist sõltub, kas me teeme selle neile kergeks või mitte.
Kas teil on oma naabrite kontaktid, kas teie ühistul on ja kas te teate oma konstaabli nime ja kontakte ? Kas teie naabrivalve sektori vanem suhtleb oma konstaabliga pidevalt ja kas teie annate talle kõik info, mis on oluline ? Teie näete ühte asja, keegi teine teist ja kokku tuleb tervikpilt.
Kuritegevus kasvab, põhjuseid on palju, majanduslangus, leebemad seadused, aga õnneks kasvab ka avastatud kuritegude protsent. Politsei teeb väga head tööd ja samuti saame meie palju ära teha, kuid asjal on veel üks külg. Need inimesed, kes varastavad, palju sõltub ka meist, kuidas me neid ühiskonda vastu võtame, kas aitame neil saada tööd, kas aitame neil kohaneda, kas suhtleme nendega või sooviksime nad lihstalt ära unustada. Viimasel ajal on tunduvalt tõusnud vanglast vabanenute arv, seega nad vajavad tööd, raha, kodu ja eelkõige lootust, et tasub pingutada, et ka nemad on osa ühiskonnast. Miks mitte minna ka vabatahtlikuna vanglasse, aidata neil omandada sotsiaalseid oskusi, lohutada ja õpetada, olla toeks. Kõik me oleme inimesed ja kõigil on vastutus.
Kellele rohkem antakse, sellelt ka rohkem nõutakse.
Seadusemuudatused on mõjunud nii, et kuritegevus on suunatud rohkem eraisiku vastu, seega suuremas ohus on meie kodud ja meie ise tänavatel.
Kui tänvatel rünnatakse jõhkramalt ja gaasi kasutades, siis tasub mõelda, kas teil on juba endal murtsetud gaas või alram, ja kas teie lähedased, lapsed ja vanurid, on ikka kaitstud ? Eelmises artiklis kirjutasin, kust seda kõike hankida.
Korterivargad tegutsevad päeval, kui inimesed on tööle läinud. Kella 10-11 ajal tuleb tavaliselt keegi ja helistab uste taga kella. Kui haugub koer, peletab see varga eemale, kui keegi on kodus, ka see, aga kui on vaikus, siis on see hea objekt varguseks. Seega tundke huvi, kui kuulete, et naabri ukse taga helistatakse kella, sest suure kurvastusega ütleb politsei, et enamusi vargusi nähakse pealt, aga inimesed ei tunne ei oma naabreid ega tunne ka huvi, miks ta naaberkorterist mingid kahtlased mehed välja tulevad. Tasub alati helistada politseisse, kui teil on kahtlus ja kui see oli valekahtlus, on kõigil ainult hea meel.
Praegu on väga levinud, et vargad tulevad kohale ja sõidavad ära taksoga. Seega, kui märkate midagi kummalist, kirjutage kindalsti üles auto, tavaliselt siis takso number ja firmanimi ja isegi siis kui te ei kavatse kohe helistada politseisse, võib see info väga vajalikuks osutuda ka mõne kuu pärast, seega harjutage ennast üles kirjutama kahtlaste autode numberid ja samuti kahtlaste inimeste kirjeldusi, neid võib hiljem vaja minna. Kui märkate korduvalt midagi kahtlast või ka niisama, võite alati pidada nõu oma konstaabliga.
Statistika näitab, et vargad varastavad eelkõige oma majas või lähikonnas ja annavad informatsiooni teistele varastele, seega tundke huvi, kes teie majas elavad ja samuti vestelge sellest oma konstaabliga. Muidugi on väga tähtis, et oleks turvauks, korralikud lukud ja et välisuks oleks ka tõepoolest kinni. Kõige tähtsam on panna hea lukk just väikestele ühiskoridoridele, mis on koos naabriga, sest kui sinna varas sisse pääseb, siis on tal juba aega rahulikult tegutseda. Paraku inimesed panustavad rohkem oma korteri uksesse.
Esimestel korrustel peaks olema kindlasti signalistasioon, miks mitte näiteks GSM valve, sest plastaknad vargaid ei pea, kuigi trellid aitaksid, aga enamus inimesi neid paraku ei taha.
Mida siis teha, kui kuulete naaberkorteris midagi kahtlast ? Kindlasti helistada kohe 110. Mitte minna ise vargaid kinni püüdma, aga väga palju aitaks, kui te läheksite välja ja kirjutaksite üles nende auto numbri ja margi jne. Kõige kiiremini püütakse varga kinni just nende auto andmete järgi, sest jälitustegevus algab kohe, see informatsioon läheb kõigile.
Kui te näete koridoris teile vastu tulevaid vargaid, või teile tundub nii, teile tundmatud isikud tassivad mingeid asju ja kas on väga viisakad või muul viisil kogus situatsioon tundub vale, siis minge välja, jällegi kirjutage autoandmed, helistage 110 ja seejärel võite minna koridori ja vaadata, kas mõni uks on lahti, tavaliselt välimine uks on kinni, sisemine aga võib olla lahti või ära lõhutud.
Midagi keerulist politsei teilt ei oota, ainult seda, et oma kahtluse korral kohe helistaksite ja samuti, et tunneksite huvi oma naabrite heaolu vastu, st kaitseksite ka neid nagu iseennast.
Muiudgi on väga hea panna üles kaamerad trepikodadesse, et näha sinna sisenejaid. See ei ole nii kallis, aga aitab antud hetkel kõige rohkem, sest statistika jällelgi näitab, et kõige rohkem kardavad vargad kaameraid. Kaamera imitatsioonid ei aita, neid kontrollitakse eelnevalt, kuigi vahel võib ka sellest abi olla. Seega kuskil tegutsevad pidevalt ja aktiivselt inimesed, kes tahavad endale midagi, mis kuulub teile ja meist kõigist sõltub, kas me teeme selle neile kergeks või mitte.
Kas teil on oma naabrite kontaktid, kas teie ühistul on ja kas te teate oma konstaabli nime ja kontakte ? Kas teie naabrivalve sektori vanem suhtleb oma konstaabliga pidevalt ja kas teie annate talle kõik info, mis on oluline ? Teie näete ühte asja, keegi teine teist ja kokku tuleb tervikpilt.
Kuritegevus kasvab, põhjuseid on palju, majanduslangus, leebemad seadused, aga õnneks kasvab ka avastatud kuritegude protsent. Politsei teeb väga head tööd ja samuti saame meie palju ära teha, kuid asjal on veel üks külg. Need inimesed, kes varastavad, palju sõltub ka meist, kuidas me neid ühiskonda vastu võtame, kas aitame neil saada tööd, kas aitame neil kohaneda, kas suhtleme nendega või sooviksime nad lihstalt ära unustada. Viimasel ajal on tunduvalt tõusnud vanglast vabanenute arv, seega nad vajavad tööd, raha, kodu ja eelkõige lootust, et tasub pingutada, et ka nemad on osa ühiskonnast. Miks mitte minna ka vabatahtlikuna vanglasse, aidata neil omandada sotsiaalseid oskusi, lohutada ja õpetada, olla toeks. Kõik me oleme inimesed ja kõigil on vastutus.
Kellele rohkem antakse, sellelt ka rohkem nõutakse.
27.10.08
Naaber, hooli inimestest enda ümber!
Alltoodu avaldati Tiina Ristmäe sulest 24.10.2008 postimees.ee veebiväljaandes.Traagilised sündmused Ida-Virumaal ning vahetult enne seda meie naabrite, soomlaste juures, on Eesti Naabrivalve liikumise juurde toonud palju inimesi küsimusega - kuidas ja mida nad saaks teha, et nende majas või piirkonnas selliseid koledaid sündmusi ära hoida.
Ühest küljest ei ole täna üle maailma populaarsust koguv naabrivalve kahtlemata mingi imerelv, millega kuritegevust likvideerida, samas naabrivalvest tõhusamalt toimivat kuritegevust pärssivat seaduslikku omaalgatust ei ole. Nagu maailma kuulsamad kriminoloogid on öelnud, on enamike kuritegude ärahoidmisel keskne märksõna hoolivus. Just hoolivus on see, millele on oma tegevuse üles ehitanud ka Eestis enam kui 9000 inimest ühendav MTÜ Eesti Naabrivalve.
Naabritega koostööst ei tasu otsida luuramist, naabri valvamist või muid inimese vaba liikumist piiravaid tegevusi. Naabritega tuleks leida see ühine koostöövorm, mis kõigile sobib, on see siis liitumine naabrivalvega, omavahel kontaktide vahetamine vms. Kui naabreid teatakse, siis väheneb piirkonnas anonüümsus ja tekib võimalus naabriga vajadusel ühendust saada. Elame kõrvuti teiste inimestega ja paratamatult tähendab see, et tuleb suhelda. Ei saa kapselduda oma väikesesse maailma. Kui on mingi põhjus kahtlusteks, naabriga suhtlemiseks, siis seda tuleb ka teha.
Mida siis teha, kui tõesti arvate, et naabrite juures toimub midagi kahtlast. Esimene soovitus: hinnake olukorda ja kui võimalik, vaadake ise, mis naabri juures toimub. Teine soovitus: kui ei ole soovi, julgust ise vaatama minna, mis naabrite juures toimub, siis helistage politseisse 110 ja kirjeldage oma kahtlusi. Küsige politseilt nõu, mida te antud olukorras veel ise teha võiksite, kuni politsei kohale jõuab. Kolmas soovitus: andke mõista, et sündmusel on tunnistajaid. Kui võimalik, kopsige uksele, kutsuge teisi naabreid appi ja tehke häält, küsides, kas kõik on korras. Kõige olulisem on jälgida, et enda tervis ja turvalisus ohtu ei satuks, hulljulget sekkumist ei saa kindlasti soovitada. Kui võimalik, siis soovitab Naabrivalve sekkumisel kaasa kutsuda kas oma perekonnaliikmeid või teisi naabreid, nii on hiljem juhtunul ka rohkem tunnistajaid.
Öisel vaiksel ajal on tavaliselt vähegi kõvem lärm üsna paljudesse korteritesse kuulda. Kui on teada, et mõnes korteris on aeg-ajalt pidutsemist või ei ole lärm midagi ebatavalist, siis pole mõtet ka hakata politseid välja kutsuma. Oluline on, et inimene mõtleks hetke, kas sündmus tundub ebatavaline või mingil moel kahtlust äratav. Ja kui politsei kohale jõudes on selge, et tegelikult mingisugust kuritegu toimunud ei ole, siis tuleb selle üle pigem rõõmustada, mitte peljata naabrite või politsei viha.
Võib-olla tasuks mõnikord mõelda ka sellele, et ehk vajame ise juhtumis naabri abi, sellisel juhul tahame ju küll, et meid aidataks. Ja loodame väga, et see abi võikski jääda soola küsimise valdkonda, mitte mõne julma kuriteo puhul abi ootamisse.
Mida siis alustuseks teha, et naabritega soojemaid suhteid luua? Kirjeldan lühidalt, kuidas alustada naabrivalvega. Ääretult oluline on, et initsiatiiv naabrivalvega alustamiseks tuleks elanikelt ja et see oleks rohkem kui paari inimese soov oma kogukonna turvalisuse parandamises osaleda. Kui elanikud on kokku leppinud, et soovivad naabrivalvega liituda, siis aitab MTÜ neil täita piirkonna naabrite kontaktide lehe. Küsime neilt nime, aadressi, telefoninumbrit, e-kirja aadressi ja auto registriandmeid ning allkirja, et elanik nõustub oma andmete jagamisega naabritele naabrivalves osalemiseks. Mitme aasta pikkune praktika on näidanud, et need kontaktid on naabritevahelise inforingi tekkimise eelduseks, vastasel juhul ei olegi reaalselt võimalik naabriga ühendust võtta, kui see vajadus peaks tekkima.
Üsna tihti küsitakse, et mismoodi see naabrivalve praktiline tegevus välja näeb, et kas peab naabrit ööpäev läbi aknast piiludes valvama hakkama? Seda võib ju ka teha, kuid, nagu mainitud, pole see naabrivalve põhiülesanne. Oluline on hoolida ja kui midagi märgatakse, siis kokkulepitud viisil tegutseda. Ja kui ikka väga valvata tahetakse, siis soovitame valvata ümbruskonda, mitte naabrit. Näiteks teha naabritega oma piirkonnas mõnikord pikemaid jalutuskäike, et oma silmadega veenduda elu-olu rahulikkuses. Ja kui siis midagi märgatakse, sekkuda vastavalt olukorrale ja oma ettevalmistusele.
Naabrivalves osalemine on igapäevaelu osa - võib öelda isegi, et täna üle maailma mitmekümne miljoni inimese eluviis. Naabrivalve raames on kindlasti koosolekuid ja infovahetust, kuid põhiline on ikka see, et inimesed hooliksid, suhtleksid omavahel, märkaksid kahtlasi tegevusi/inimesi ja reageeriksid vastavalt olukorrale. Eesti Naabrivalve ühing peab oma ülesandeks erinevaid reageerimisoskusi õpetada, aga jagab ka juhiseid, kuidas märgata.
Kui tänava ääres on ühtäkki neli telliskivi, aeglaselt mitmendat korda sõitev auto, võõrad trepikojas, siis selliseid asju märgates, infot naabritele, politseile või mujale kokkulepitud kohta edastades sünnibki turvalisus - koostöös loodud väärtus.
24.9.08
Kaitse ennast !
Tihtipeale näeme me pealt midagi, millesse ei julge sekkuda, aga tahaks aidata. Näiteks kaklus, peksmine, vargus ja helistame küll politseisse, aga selle 5 minutiga või selle poole tunniga, mis patrull kohale tuleb, võib juhtuda paljugi. Kuidas ennast kaitsta ja kaitsa teisi ?
Mina soovitaskin esimese ja minu arvates ka kõige efektiivsema vahendina kasutada personaalalarmi. See on selline ovaalne karbike, 7cm pik ja 4 lai, väga mugav kaasas kanda ja kui vajutada nupule, teeb kõva lärmi. Sarnaneb politseisireeniga ja ehmatab ära igaühe. Saab ka alarmi küljest nööri ära tõmmata ja siis on heli isegi tugevam ja see undab nii kaua, kui nöör tagasi pannakse. Reaalses elus saab kasutada siis üllatava ja hirmutava vahendina , aga ka ümbrust probleemist informeeriva vahendina. Vahendi saab kinnitada ka käe külge, hoida taskus või koti küljes.
Kujutame ette vanadaami tänaval ja varast, kes tema koti rabab. Daami käe ümber olev nöör kistakse seega lahti ja kott lärmab, kõik vaatavad varast ja lihtne on teda kinni võtta. Ainuke lahendus tema jaoks on kott maha visata ja ennast päästa.
Või näed pealt korterivargust ja paned alrmi tööle. Loomulikult jooksevad vargad ära ja väga ruttu ja ilmselt jällegi ilma varastatud kraamita.
Kakluse puhul on ka selge, et kogu rütm läheb segamini ja kõigepealt joostaske ära ja siis vaadatakse, kustpoolt politsei siis tuleb.
Röövimise puhul on samuti selge, et kui kuuled alarmi, annad jalgadele valu, sest keegi ei taha riskida mitme aasta vanglaga.
Pärast saab alarmi jälle korda teha,st kinnitada nööri ja elu läheb edasi.
Mul ei ole endal juhust olnud proovida, aga olen seda demonstreerinud ja isegi kui olen ette hoiatanud, on inimeste reaktsioon ühesugune – täielik paanika.
Soovitan väga osta naistele, lastele, vanuritele, aga ka meestele, sest kuigi nad võivad olla tugevad ja tahavad otseselt sekkuda, alarm teeb selle kergemaks ja ka efektiivsemaks, sest pahategija on tasakaalust väljas.
Kui soovite osta alarme või eelistate pisar- või pipragaasi, värvi, mida pahategijale peale lasta, siis kõike seda saab osta kerge vaevaga Cityseci kaplusest Rannavärava 1 ja helistada saab tel 6999090. Kui alarmid on otsas, on nad alati nõus juurde tellima, siis läheb paar nädalat aega. Soovitan väga kõigile, sest see on solidaarsuse küsimus, kui me näeme kedagi hädas, peame me teda aitama ja ka selleks valmistuma. Ja nagu öeldakse, kes aitab ennast ise, seda aitab ka Jumal või on õigem öelda, et Jumal on alati meiega, kui meil on head kavatsused.
Mina soovitaskin esimese ja minu arvates ka kõige efektiivsema vahendina kasutada personaalalarmi. See on selline ovaalne karbike, 7cm pik ja 4 lai, väga mugav kaasas kanda ja kui vajutada nupule, teeb kõva lärmi. Sarnaneb politseisireeniga ja ehmatab ära igaühe. Saab ka alarmi küljest nööri ära tõmmata ja siis on heli isegi tugevam ja see undab nii kaua, kui nöör tagasi pannakse. Reaalses elus saab kasutada siis üllatava ja hirmutava vahendina , aga ka ümbrust probleemist informeeriva vahendina. Vahendi saab kinnitada ka käe külge, hoida taskus või koti küljes.
Kujutame ette vanadaami tänaval ja varast, kes tema koti rabab. Daami käe ümber olev nöör kistakse seega lahti ja kott lärmab, kõik vaatavad varast ja lihtne on teda kinni võtta. Ainuke lahendus tema jaoks on kott maha visata ja ennast päästa.
Või näed pealt korterivargust ja paned alrmi tööle. Loomulikult jooksevad vargad ära ja väga ruttu ja ilmselt jällegi ilma varastatud kraamita.
Kakluse puhul on ka selge, et kogu rütm läheb segamini ja kõigepealt joostaske ära ja siis vaadatakse, kustpoolt politsei siis tuleb.
Röövimise puhul on samuti selge, et kui kuuled alarmi, annad jalgadele valu, sest keegi ei taha riskida mitme aasta vanglaga.
Pärast saab alarmi jälle korda teha,st kinnitada nööri ja elu läheb edasi.
Mul ei ole endal juhust olnud proovida, aga olen seda demonstreerinud ja isegi kui olen ette hoiatanud, on inimeste reaktsioon ühesugune – täielik paanika.
Soovitan väga osta naistele, lastele, vanuritele, aga ka meestele, sest kuigi nad võivad olla tugevad ja tahavad otseselt sekkuda, alarm teeb selle kergemaks ja ka efektiivsemaks, sest pahategija on tasakaalust väljas.
Kui soovite osta alarme või eelistate pisar- või pipragaasi, värvi, mida pahategijale peale lasta, siis kõike seda saab osta kerge vaevaga Cityseci kaplusest Rannavärava 1 ja helistada saab tel 6999090. Kui alarmid on otsas, on nad alati nõus juurde tellima, siis läheb paar nädalat aega. Soovitan väga kõigile, sest see on solidaarsuse küsimus, kui me näeme kedagi hädas, peame me teda aitama ja ka selleks valmistuma. Ja nagu öeldakse, kes aitab ennast ise, seda aitab ka Jumal või on õigem öelda, et Jumal on alati meiega, kui meil on head kavatsused.
18.9.08
Telefonikõne San Marino "sõpradelt".
Mõned päevad tagasi sain telefonikõne. Kuna telefon helises vaid korra või paar ei jõudnud kõnele vastata. Vaatan siis, et võõras number ja ka riigikood ei ole +372. Oli hoopis +378 ehk San Marino. Mõtlesin, et huvitav, kes mulle San Marinost helistaks? Tore oleks küll sellises kohas häid tuttavaid omada, aga paraku ei tea sellest väikeriigist kedagi.
Üsna kohe tuli meelde, et olin kuskilt kuulnud petuskeemist, kus tehti vastamata kõne ja tagasi helistades tuli kõne eest suuri summasid maksta. Mõtlesingi, et kuna mulle teadaolevalt minu pere-või tutvusringkonnas keegi San Marinos ei ela, siis ei hakka ma ka igaks juhuks tagasi helistama. Pealegi, kui tõesti oleks olnud "õige" kõnega, siis oleks vast uuesti helistatud ja mitte kaks korda kutsuda lastud.
Andsin sellest kõnest teada ka Elisasse, mille kõneteenust kasutan. Nad soovitasid ka mitte tagasi helistada ja tänasid info eest.
Muidugi võis see olla ka kogemata valesti valitud number...:-)
Igal juhul olgu see postitus teadmiseks ja meeldetuletuseks, et selliseid petuskeeme kasutatakse.
Üsna kohe tuli meelde, et olin kuskilt kuulnud petuskeemist, kus tehti vastamata kõne ja tagasi helistades tuli kõne eest suuri summasid maksta. Mõtlesingi, et kuna mulle teadaolevalt minu pere-või tutvusringkonnas keegi San Marinos ei ela, siis ei hakka ma ka igaks juhuks tagasi helistama. Pealegi, kui tõesti oleks olnud "õige" kõnega, siis oleks vast uuesti helistatud ja mitte kaks korda kutsuda lastud.
Andsin sellest kõnest teada ka Elisasse, mille kõneteenust kasutan. Nad soovitasid ka mitte tagasi helistada ja tänasid info eest.
Muidugi võis see olla ka kogemata valesti valitud number...:-)
Igal juhul olgu see postitus teadmiseks ja meeldetuletuseks, et selliseid petuskeeme kasutatakse.
31.8.08
Naabrivalve blogi uuendused
Head naabrivalve tegijad ja sõbrad!
Uuele hooajale vastu minnes sai meie blogile tehtud paar suuremat uuendust:
1. blogi all paremas servas jookeb nüüd valimik meie MTÜ tegevust tutvustavatest piltidest, mida nagi.ee peale üles oleme pannud. Kui ka sul on kuskil hoiul mõni põnev pilt naabrivalve tegemistest, saada see mulle lauri.tabur@eesti.ee või info@naabrivalve.ee peale - hoolitseme selle eest, et pildile talletatud emotsioon saaks ka teistega jagatud.
2. kui blogisse kirjutatakse uus artikkel, siis saadetakse teade sellest e-mailiga kõigile naabrivalve aktiivi liikmetele. Ikka selleks, et meie parimad mõtted ja praktikad jõuaks kiiresti kõigi huvilisteni. Kui soovid ka omi mõtteid blogi vahendusel jagada, anna sellest mulle teada - aitan sel soovil täituda!
3. kui juhtud meie blogi aadressi eesti-naabrivalve.blogspot.com unustama, siis nüüd viitab blogile ka meie ametlik kodulehekülg www.naabrivalve.ee.
Parimatega
Lauri Tabur
Uuele hooajale vastu minnes sai meie blogile tehtud paar suuremat uuendust:
1. blogi all paremas servas jookeb nüüd valimik meie MTÜ tegevust tutvustavatest piltidest, mida nagi.ee peale üles oleme pannud. Kui ka sul on kuskil hoiul mõni põnev pilt naabrivalve tegemistest, saada see mulle lauri.tabur@eesti.ee või info@naabrivalve.ee peale - hoolitseme selle eest, et pildile talletatud emotsioon saaks ka teistega jagatud.
2. kui blogisse kirjutatakse uus artikkel, siis saadetakse teade sellest e-mailiga kõigile naabrivalve aktiivi liikmetele. Ikka selleks, et meie parimad mõtted ja praktikad jõuaks kiiresti kõigi huvilisteni. Kui soovid ka omi mõtteid blogi vahendusel jagada, anna sellest mulle teada - aitan sel soovil täituda!
3. kui juhtud meie blogi aadressi eesti-naabrivalve.blogspot.com unustama, siis nüüd viitab blogile ka meie ametlik kodulehekülg www.naabrivalve.ee.
Parimatega
Lauri Tabur
28.8.08
Naabirvalve mõte ja eesmärk
Anne-Lii Rello kirjutas oma artiklis „ Kui naaber ei taha .. „, et inimestel on vahel raske aru saada, milleks on naabrivalvet vaja. Ma majas läks naabrivalve moodustamine küll lihtsalt, ma käisin ukselt-uksele ja inimesed olid peaaegu kohe nõus, kui kuulsid, et see on organisatsioon, mida riik toetab. Mis teeb selle nii eriliseks ja miks ei võiks niisaama oma naabreid valvata ?
Kui teil on turvalukud, signalisatsioon ja elate heas rajoonis, kas siis on kõik korras ? Tõenäoliselt ei ole, sest see on ahvatlev koht varastele ja neil on ka osavad näpud, vastavad töövahendid, nad saavad sisse loetud minutitega. Siiski on huvitav, et kuigi hea ja halva luku lahtitegemise vahe on ainult mõni minut, aitab see aeg väga, sest nagu teab iga politseinik nii hästi, varas läheb sinna, kus on lihtsam. Samal eesmärgil on politsei aastaid teinud ühistutelee ettepanekuid panna iga maja ette korralik uks ja korralik lukk. Korterivarguste arv on sellega tunduvalt langenud.
Mõnes riigis organiseerib politsei naabrivalve liikumist, meil aga toetab väga aktiivselt. Meie seisukohast on võib-olla väga tore, kui meid keegi ei jälgi, lihtsalt niisama, hea vaba tunne on nii. Varga seisukohast on see aga põhimõtteline küsimus. Kui keegi näeb teda aknast ja helistab politseisse, siis on ju kõik läbi, ta läheb vanglasse. Ta ei taha seda ! Küsimus on muidugi, et miks ilma naabrivalveta keegi, kes teda aknast vaatab, politseisse ei helista. Ma toon enda näite.
Minu tütar oli 5-aastane ja me üürisime ühes majas korterit. Ta tuli erutatult tuppa ja ütles, et mängis õues ja nägi pealt , kuidas esimesel korrusel ronis üks mees üle rõdu sisse.” Nojah, aga võib-olla ta elab seal, „arvasin mina. „ Ei ela, ma tean, kes seal elavad „ ütles tema. „ Kuidas sa tead, kes seal elavad „ küsisisn mina. „ Seal elab meie koristaja, ma suhtlen temaga ja tean tema meest, see ei olnud tema. „ Võib-olla oli keegi tuttav, „ arvasin. „ Tuttav, kes viib kaasa nende asjad „ sai tema pahaseks.” Miks sa arvad, et ta viis kaasa nende asjad ? „ „ Ma nägin, kui ta üle rõdu serva tagasi nendega ronis. „ „ Kas sa olid üksi ? „ „ Ei olnud, Kerli oli ka ja tema ka nägi. Kas sa nüüd lähed ja helistad miilitsasse ?„
„ Äkki peaks helistama uksekella.” arvasin mina. „ me juba helistasime, keegi ei vastanud „ ütles tema. Meil telefoni ei olnud ja ma ei tundnud meie majas kedagi, lähedal oli üks pood, seal oli telefon, aga sinna ma ka ei läinud. Kõik tundus lootusetu. Uskuda last või mitte ja kas tõesti üks varas läheks otse laste silma all vargile ? Järgmisel päeval selgus, et läks.
Kui teil on samasugused naabrid , kui mina, siis te küll vajate naabrivalvet, sest naabrivalves instrueeritakse inimesi ja julgustatakse kohe helistama. Kas te arvate, et see juhtum muutis mind ? Natuke küll, aga juba 5 aasta pärast oli natuke teistsugune juhtum ja mina jälle passivne ja minu tütar aktiivne pool.
Ta oli 10 aastane ja elasime juba oma korteris meie praeguses majas. Ta tuli tuppa ja ütles, et majas on tulekahju. „ Mismoodi, tulekahju, miks sa aravd, et on tulekahju „ küsisin mina. „ Ülevalt tuleb suitsu, katuselt. „ Nojah, aga selleks võib palju muid põhjusi olla.” arvasin mina. „ Näiteks milliseid ? Miks meie maja suitseb „ küsis tema. „ Ma ei tea „, ütlesin mina,” ehituslikke „. Seekord mu tütar vaidlema ei jäänud, vaid ütles, et läheb helistab tuletõrjesse. Telefon oli paar maja eemal. Ta tuli varsti tagasi ja ütles, et tuletõrjeautod on nüüd kohal, tule välja, aga ära lifti kasuta. „ Ehmatasin väga ära ja selgus,et kõik oli tõsi. Koputasin naabrite ustele ja rääkisin sama. Ka nemad olid segaduses. Maja sai hästi kustutatud, ainult mu tütar oli natuke pahane, et tuletõrje süüdistas teda selles, et ta on laps.” Olen jah laps,” ütles ta. „ Kas lapsed ei tohi siis helistada, kas nemad ei märka midagi ja pealegi, keegi ei usu neid nagunii „. See on õige.
Siiski, tuletõrje lõpuks uskus ja saatis autod, tõesti professionaalid !
Seega, inimesed on nagu nad on, nad ei ole siirad ja lihtsad nagu lapsed. Naabarivalve aga muudab kõik lihtsamaks. Näiteks meie majas, peale naabrivalvet, märkasid inimesed, et ühe auto kallale tuli kamp noormehi.Kohe tehti 5 kõnet politseisse ja muidugi hiilis politsei neile ligi ja tabas nad teolt.
Kas nad varem reageerisid samal moel, kas see on tavaline ? Ei, see on täiesti ebatavaline juhtum, tavaliselt reageerivad inimesed nii nagu mina oma tütrele vastasin. Nad mõtleksid, et võib-olla on mingi põhjus ja võib-olla saab ta valesti aru või kas tõesti keegi julgeks varastada keset päeva inimeste silme all jne. Ja võib-olla keegi juba kutsus politsei või et paistan tobe välja kui ilmaasjata helistan ja mulle öeldakes, et ärge olge nii uudishimulik vanatädi. Keegi ei helistaks reaalselt. Me oleme täiskasvanud ja kardame valesti käituda.
Naabrivalve ütleb ka, et suur muutus tekib siis, kui üles panna naabrivalve sildid. See on tõesti nii, sest silt ju näitab, et siin elavad „ hullud inimesed, kes kohe politseisse helistavad „ Politsei ütleb, et statistika näitab ja samuti vestlused varastega, et sinna nad minna ei taha.
Meie majas juhtus siltide toimel rohkemgi. Maja ees käis meil varem kahtlane tegevus, päevasel ajal, kahtlased autod ja midagi toodi ja viidi, pidev sebimine ja kõik need tegelased olid väga närvilised ja väga ebameeeldiv olukord üldse. Kuidas kasvatada sellises majas lapsi ja elada normaalset pereelu ? Peale naabrivalve rajamist kadus see jäljetult. Kõik on rahulik ja vaikne. Kas mõjus silt või levis info või tegeles politsei või häiris see, et politseiauto külastas tihti meie maja, aga mida ei ole, seda ei ole !
Meie majas muutus ka see, et inimesed muutusid aktiivsemaks, nõudlikumaks meie maja asjade suhtes ja teevad häid ettepanekuid, aga eelkõige sunnivad ühistut paremini töötama ja ühistule meeldib see ka, sest kõik muutub paremaks.
Mulle meeldib kõige rohkem see, et inimesed naeratavad rohkem ja jäävad seisma ja rääkima. On väga sõbralik atmosfäär, tehakse nalja ja ollakse viisakad. Varem olid kõik nii sünged, aga nüüd suhtlevad nagu head kolleegid tööl. Kui keegi kardab, et tekib liigne huvi nende vastu, siis seda ei ole, on pigem suurem tolerants ja suurem sõbralikkus. Sama räägivad teised sektorid, et inimesed muutuvad meeldivamaks, aidatakse ühtteist rohkem ja ühistu areneb.
Naabrivalve raames saab väga palju infot kõige kohta, mis toimub, milliseid projekte riik toetab, kuidas asju ajada, millised on seadused ja saab suhelda teiste sektoritega, jagada kogemusi. Toimuvad tasuta koolitused ja samuti on soodustused koostööpartneritelt. Kõige meeldivam on see, et kui helistada ja küsida , siis naaberivalvel on iga probleemi jaoks pakkuda palju tegutsemsivariante, kõik on kunagi kuskil juba olnud ja lahendatud.
Väga tähtis on riigi toetus, nagu meie maja elanikud hästi ära tabasid. Me ei ole enam üksi. Varem oli nii, et inimene pöördus politseisse, aga tavaliselt ühe korra ja miski ei muutunud. Nüüd saab alati mulle rääkida ja mina aitan suhelda politseiga ja tean, mida peab tegema. Ma tunnen konstaablit, aga samuti on meie sektoril oma kontaktisik, kelle poole saab pöörduda. Minul juhtus nii, et ühed tüübid tahtsid tulla ja mulle asju „ selgitada „. Helistasin talle ja ta lahendas olukorra tunni ajaga, kusjuures nii positiivselt, et nad ei taha minuga enam üldse suhelda. Hea on omada tutvusi kõrgete politseinike hulgas. Samuti linnavalitsuses ja munitsipaalpolitseis.
Kõik võtab aega, nii sektori loomine, inimestega suhtlemine, suhete loomine politseiga ja samuti korra loomine. Suur kergendus on ka, see, et naabrivalve sektori loomise kaudu on olemas inimeste telefoninumbrid, meilid ja teame, kelle auto mingi on, nii et neid kaitsta, kui ennast kaitsta nende eest, sest pole ju halbu ja häid inimesi, vaid naabrid, sellised nagu nad on.
Minu elu on naabrivalve läbi muutunud aktiivsemaks, aga ka paremaks ja ma olen juurde saanud palju uusi tuttavaid ja sõpru, nii oma majas kui naabirvalves.
Kõige rohkem hindan ma aga seda, et meie kodune elu on rahulikum ja samuti kõigil teistel meie majas. Seega Anne-Liile esitatud küsimusele, et miks ma peaksin oma naabrit valvama, saab vastata erinevalt, aga see toob kaasa parema elu. See on ka solidaarsus inimeste vahel ja see annab hea tunde.
Kui teil on turvalukud, signalisatsioon ja elate heas rajoonis, kas siis on kõik korras ? Tõenäoliselt ei ole, sest see on ahvatlev koht varastele ja neil on ka osavad näpud, vastavad töövahendid, nad saavad sisse loetud minutitega. Siiski on huvitav, et kuigi hea ja halva luku lahtitegemise vahe on ainult mõni minut, aitab see aeg väga, sest nagu teab iga politseinik nii hästi, varas läheb sinna, kus on lihtsam. Samal eesmärgil on politsei aastaid teinud ühistutelee ettepanekuid panna iga maja ette korralik uks ja korralik lukk. Korterivarguste arv on sellega tunduvalt langenud.
Mõnes riigis organiseerib politsei naabrivalve liikumist, meil aga toetab väga aktiivselt. Meie seisukohast on võib-olla väga tore, kui meid keegi ei jälgi, lihtsalt niisama, hea vaba tunne on nii. Varga seisukohast on see aga põhimõtteline küsimus. Kui keegi näeb teda aknast ja helistab politseisse, siis on ju kõik läbi, ta läheb vanglasse. Ta ei taha seda ! Küsimus on muidugi, et miks ilma naabrivalveta keegi, kes teda aknast vaatab, politseisse ei helista. Ma toon enda näite.
Minu tütar oli 5-aastane ja me üürisime ühes majas korterit. Ta tuli erutatult tuppa ja ütles, et mängis õues ja nägi pealt , kuidas esimesel korrusel ronis üks mees üle rõdu sisse.” Nojah, aga võib-olla ta elab seal, „arvasin mina. „ Ei ela, ma tean, kes seal elavad „ ütles tema. „ Kuidas sa tead, kes seal elavad „ küsisisn mina. „ Seal elab meie koristaja, ma suhtlen temaga ja tean tema meest, see ei olnud tema. „ Võib-olla oli keegi tuttav, „ arvasin. „ Tuttav, kes viib kaasa nende asjad „ sai tema pahaseks.” Miks sa arvad, et ta viis kaasa nende asjad ? „ „ Ma nägin, kui ta üle rõdu serva tagasi nendega ronis. „ „ Kas sa olid üksi ? „ „ Ei olnud, Kerli oli ka ja tema ka nägi. Kas sa nüüd lähed ja helistad miilitsasse ?„
„ Äkki peaks helistama uksekella.” arvasin mina. „ me juba helistasime, keegi ei vastanud „ ütles tema. Meil telefoni ei olnud ja ma ei tundnud meie majas kedagi, lähedal oli üks pood, seal oli telefon, aga sinna ma ka ei läinud. Kõik tundus lootusetu. Uskuda last või mitte ja kas tõesti üks varas läheks otse laste silma all vargile ? Järgmisel päeval selgus, et läks.
Kui teil on samasugused naabrid , kui mina, siis te küll vajate naabrivalvet, sest naabrivalves instrueeritakse inimesi ja julgustatakse kohe helistama. Kas te arvate, et see juhtum muutis mind ? Natuke küll, aga juba 5 aasta pärast oli natuke teistsugune juhtum ja mina jälle passivne ja minu tütar aktiivne pool.
Ta oli 10 aastane ja elasime juba oma korteris meie praeguses majas. Ta tuli tuppa ja ütles, et majas on tulekahju. „ Mismoodi, tulekahju, miks sa aravd, et on tulekahju „ küsisin mina. „ Ülevalt tuleb suitsu, katuselt. „ Nojah, aga selleks võib palju muid põhjusi olla.” arvasin mina. „ Näiteks milliseid ? Miks meie maja suitseb „ küsis tema. „ Ma ei tea „, ütlesin mina,” ehituslikke „. Seekord mu tütar vaidlema ei jäänud, vaid ütles, et läheb helistab tuletõrjesse. Telefon oli paar maja eemal. Ta tuli varsti tagasi ja ütles, et tuletõrjeautod on nüüd kohal, tule välja, aga ära lifti kasuta. „ Ehmatasin väga ära ja selgus,et kõik oli tõsi. Koputasin naabrite ustele ja rääkisin sama. Ka nemad olid segaduses. Maja sai hästi kustutatud, ainult mu tütar oli natuke pahane, et tuletõrje süüdistas teda selles, et ta on laps.” Olen jah laps,” ütles ta. „ Kas lapsed ei tohi siis helistada, kas nemad ei märka midagi ja pealegi, keegi ei usu neid nagunii „. See on õige.
Siiski, tuletõrje lõpuks uskus ja saatis autod, tõesti professionaalid !
Seega, inimesed on nagu nad on, nad ei ole siirad ja lihtsad nagu lapsed. Naabarivalve aga muudab kõik lihtsamaks. Näiteks meie majas, peale naabrivalvet, märkasid inimesed, et ühe auto kallale tuli kamp noormehi.Kohe tehti 5 kõnet politseisse ja muidugi hiilis politsei neile ligi ja tabas nad teolt.
Kas nad varem reageerisid samal moel, kas see on tavaline ? Ei, see on täiesti ebatavaline juhtum, tavaliselt reageerivad inimesed nii nagu mina oma tütrele vastasin. Nad mõtleksid, et võib-olla on mingi põhjus ja võib-olla saab ta valesti aru või kas tõesti keegi julgeks varastada keset päeva inimeste silme all jne. Ja võib-olla keegi juba kutsus politsei või et paistan tobe välja kui ilmaasjata helistan ja mulle öeldakes, et ärge olge nii uudishimulik vanatädi. Keegi ei helistaks reaalselt. Me oleme täiskasvanud ja kardame valesti käituda.
Naabrivalve ütleb ka, et suur muutus tekib siis, kui üles panna naabrivalve sildid. See on tõesti nii, sest silt ju näitab, et siin elavad „ hullud inimesed, kes kohe politseisse helistavad „ Politsei ütleb, et statistika näitab ja samuti vestlused varastega, et sinna nad minna ei taha.
Meie majas juhtus siltide toimel rohkemgi. Maja ees käis meil varem kahtlane tegevus, päevasel ajal, kahtlased autod ja midagi toodi ja viidi, pidev sebimine ja kõik need tegelased olid väga närvilised ja väga ebameeeldiv olukord üldse. Kuidas kasvatada sellises majas lapsi ja elada normaalset pereelu ? Peale naabrivalve rajamist kadus see jäljetult. Kõik on rahulik ja vaikne. Kas mõjus silt või levis info või tegeles politsei või häiris see, et politseiauto külastas tihti meie maja, aga mida ei ole, seda ei ole !
Meie majas muutus ka see, et inimesed muutusid aktiivsemaks, nõudlikumaks meie maja asjade suhtes ja teevad häid ettepanekuid, aga eelkõige sunnivad ühistut paremini töötama ja ühistule meeldib see ka, sest kõik muutub paremaks.
Mulle meeldib kõige rohkem see, et inimesed naeratavad rohkem ja jäävad seisma ja rääkima. On väga sõbralik atmosfäär, tehakse nalja ja ollakse viisakad. Varem olid kõik nii sünged, aga nüüd suhtlevad nagu head kolleegid tööl. Kui keegi kardab, et tekib liigne huvi nende vastu, siis seda ei ole, on pigem suurem tolerants ja suurem sõbralikkus. Sama räägivad teised sektorid, et inimesed muutuvad meeldivamaks, aidatakse ühtteist rohkem ja ühistu areneb.
Naabrivalve raames saab väga palju infot kõige kohta, mis toimub, milliseid projekte riik toetab, kuidas asju ajada, millised on seadused ja saab suhelda teiste sektoritega, jagada kogemusi. Toimuvad tasuta koolitused ja samuti on soodustused koostööpartneritelt. Kõige meeldivam on see, et kui helistada ja küsida , siis naaberivalvel on iga probleemi jaoks pakkuda palju tegutsemsivariante, kõik on kunagi kuskil juba olnud ja lahendatud.
Väga tähtis on riigi toetus, nagu meie maja elanikud hästi ära tabasid. Me ei ole enam üksi. Varem oli nii, et inimene pöördus politseisse, aga tavaliselt ühe korra ja miski ei muutunud. Nüüd saab alati mulle rääkida ja mina aitan suhelda politseiga ja tean, mida peab tegema. Ma tunnen konstaablit, aga samuti on meie sektoril oma kontaktisik, kelle poole saab pöörduda. Minul juhtus nii, et ühed tüübid tahtsid tulla ja mulle asju „ selgitada „. Helistasin talle ja ta lahendas olukorra tunni ajaga, kusjuures nii positiivselt, et nad ei taha minuga enam üldse suhelda. Hea on omada tutvusi kõrgete politseinike hulgas. Samuti linnavalitsuses ja munitsipaalpolitseis.
Kõik võtab aega, nii sektori loomine, inimestega suhtlemine, suhete loomine politseiga ja samuti korra loomine. Suur kergendus on ka, see, et naabrivalve sektori loomise kaudu on olemas inimeste telefoninumbrid, meilid ja teame, kelle auto mingi on, nii et neid kaitsta, kui ennast kaitsta nende eest, sest pole ju halbu ja häid inimesi, vaid naabrid, sellised nagu nad on.
Minu elu on naabrivalve läbi muutunud aktiivsemaks, aga ka paremaks ja ma olen juurde saanud palju uusi tuttavaid ja sõpru, nii oma majas kui naabirvalves.
Kõige rohkem hindan ma aga seda, et meie kodune elu on rahulikum ja samuti kõigil teistel meie majas. Seega Anne-Liile esitatud küsimusele, et miks ma peaksin oma naabrit valvama, saab vastata erinevalt, aga see toob kaasa parema elu. See on ka solidaarsus inimeste vahel ja see annab hea tunde.
27.8.08
Koerad, autod ja munitsipaalpolitsei
Minu isa armastas väga koeri, ka kurjasid. Koerad armastasid ka väga teda ja kuulasid hästi ta sõna. Kui me olime külas ühel perel, kus oli väga suur ja kuri koer, kutsus ta koera enda juurde, võttis talt ümbert kinni ja rääkis talle,et „ meie oleme sõbrad sinuga „. Koer oli väga rahul, aga vaadates neid kõiki inimesi laua ümber, tekkis tal ikka kiusatus,et kui õige läheks ja hammustaks mõnda. Isa tunnetas seda koera sisevõitlust ja pani talle käe pea peale ja ütles : „Sina, Vorri, oled hea kutsu „.Kutsu rahunes ja käitus tõesti nagu hea kutsu. Isa ütles ka alati, et koer peab olema hästi kasvatatud.
Kahjuks kõigil inimestel nii hea suhet oma koerga ei ole ja vahel on ka raske aru saada, kes kelle peremees on. Võib-olla on siin küsimus ka segases maailmavaates. Inimesed räägivad tihti, et võib-olla eelmises elus olin mina koer ja järgmises tema minu peremees. Ütlen siis tavaliselt, et keskendu sellele elule, siin oled sina inimene ja tema koer. Seadused on õnneks väga konkreetsed ja jätavad kõik keerulised maailmavaatelised küsimused välja.
Ühel naabrivalve ümaralaual rääksi linanvalitsuse esindaja Viktor Pekkanen väga rõõmsal toonil, et tuletage kõigile elanikele meelde, et koerad pevad olema rihma otsas ja suukorviga. Tekkis kohkunud vaikus ja arglikud küsimused, et kas väiksed ka ja kas õues ka ja kas trepikojas ka, ja kuidas bussiga lood on. „ Oma kodus võite hoida lahtiselt , mujal peab olema suukorvi ja rihmaga „ oli Viktor Pekkanen konkreetne. Mõtlesin ise ka masendusega, et meie majas seda saavutada on täiesti lootusetu, et kõik ainult naeraksid ja keegi ei teeks nii.
Suvel käisin Pariisis ja sõitsin lennujaamast linna bussiga ja otse minu ees oli tahvel ühistranspordi kaustamise eeskirjadega. Prantsuse keelt ma oskan, nii ma siis lugesin suure huviga ja minu suureks üllatuseks olid prantslased palju nõudlikumad. Bussis tohtis sõita ainult väikeste lemmikutega ja siis, kui nad on kinniselt kotis või kastis. Muidugi, katoliiklik kultuur, see tähendab inimene on nii palju tähtsam kui koer !
Tulin tagasi ja kogu minu suhtumine oli muutunud. Vataasin ringi meie maja juures ja mida ma näen – väiksed koerad on kõik rihma otsas, suured aga lahtiselt. Rääkisin teiste majaelanikega ja nemad kinnitasid sama, väiksed kinni, suured lahti. Muidugi tegin kohe peale naabrivalve ümaralauda elanikele kirja, et koerad pevaad olema rihma otsas ja suukorviga ja lisasin trahvisummad, aga see oli mõjunud ainult väikekoerte omanikele.
Sattusin ka peale, kuidas meie maja ees jalutas üks kuri koer lahtiselt ja üks väike laps oli seal läheduses. Nüüd tundsin, et mulle aitab ! Ma muidugi kartsin seda koera, kuna ta on mulle varem kallale tulnud ja ka teistele, aga koera omanik põhjendas seda sellega, et ta koer tuleb kallale ainult kurjadele inimestele. Nüüd olin tõeliselt kuri ja käskisin ta peremehel koer kinni panna ja kuna koer oli ka parasjagu suur hunniku kakanud, see ära koristada. Peremees aga saatis mulle ülbe pilgu ja jätkas oma muusika kuulamist kõrvaklappidest ja jalutas eemale.
Oli pühapäev ja see toimus maja ees ja meie 218 korterilisest majast nägid seda vahjuhtumit päris paljud. Tegin uue kirja naabrivalve finantseeringul, sest ühistu selliseid asju ei toeta ja tuletasin meelde ńõudeid ja munitsipaalpolitseid ja samuti kutsusin üles sellistest juhtumitest teatama. Varsti nägin sama meest aga oma suurt autot murule parkimas. Ta on seda ilmselt juba pikka aega teinud, aga seekord kirjutasin numbri üles ja saatsin hoiatava meili selle mehe naisele, kuna tema kooridnaadid mul olid. Naine tänas mind ja ütles, et tema on rääkinud sama. Saatsin kirja ka munitsipaalpolitseisse, vastust küll ei saanud, aga munitsipaalplitsei vastas tegudega.
Juba mktu päeva ei olnud tema ega ühtegi teist autot murule pargitud ja ma mõtlesin, mis toimub. Nii ebatavaline ! Ühel hommikul aga, tulles majast välja, nägin seda meest, aga ma ei uskunud oma silmi, ta nägi välja nii sõbralik ja leebe ja ma jäin teda vaatama, kas on ikka tema ? Oli küll ja auto oli ka sama, aga kui ta mind märkas, hakkasime mõlemad naerma ja ta puges ruttu oma autosse. Auto oli nii korrektselt pargitud ja ma läksin rõõmsas tujus tööle.
Päeval aga helistas mulle tema naine ja ütles, et tema mees enam ei pargi kunagi murule, sest tema ja veel üks mees meie majast said munitsipaalpolitsei käest trahvi, 360 krooni. Ta rääkis veel pikalt, kui kasulik on munitsipaalpolitsei ja lubas oma koerale suukorvi osta.
Muidugi, minule küll ei meeldi, kui mulle trahve tehtaks ja sanktsioonid üldse. Mina tahaksin, et minuga sõbralikult räägitaks ja mind veendaks ja ma arvestan ka sellega alati. Inimesed aga on erinevad. Mõned vajavad ranget suhtumist endasse ja teised vajavad trahve, sest raha on neile hästi tähtis. Vaestele mõjub trahv otseselt rahakotile ja toidulauale, rikastele aga mõjub tihti nii, nagu mõne lemmikasja ära võtmine, emotsionaaselt haigetetgevalt, minu kallis raha.
Teine tähtis moment on muidugi enda inimlikkuse tunnetamine, et olen üks teiste seast. Ja on veel kolmas tähtis moment – meie inimloomus. Kui me elame normaalselt, siis me tunneme ennast paremini, kui me teeme halba, siis muutume kurjaks, see on alati nii. Vaadake kurjategijaid, nad on kõik vihased ja pahased, aga Ema Teresa õed – kaugelt on näha nennde rahu ja rõõmu ja sama on meiega.
Mul oli ka üks keerulisem juhtum. Üks naine tualetitas oma väikest kirjut koera meie murul ja tegin talle märkuse.” See on ju puhas vesi, mis koerast välja tuleb”, ütles ta. Olin rabatud. „ Uriin „ ütlesin automaatselt. „ Ei, ei, puhas vesi, minu koerast tuleb ainult puhast vett ! „ Tundsin, et jään sõnasõjas alla ja mõtlesin, et huvitav, kuidas munitsipaalpolitsei käituks sellises situatsioonis ja kas ta asuks seda teemat arutama või teeks tarhvi. Muidugi oleks see huvitav juhtum bioloogidele, ainult ma ei tea veel, kus korteris see väike imeloom elab. Inimestel on üldse kalduvus omistada oma loomadele erilisi võimeid ja ka erilisi õigusi. Varem ei olnud see levinud, aga nüüd märkan, et bussipeatuses tihti hõivab pingi peremees ja tema koer. Inimesed seisavad aga püsti !
Kahjuks kõigil inimestel nii hea suhet oma koerga ei ole ja vahel on ka raske aru saada, kes kelle peremees on. Võib-olla on siin küsimus ka segases maailmavaates. Inimesed räägivad tihti, et võib-olla eelmises elus olin mina koer ja järgmises tema minu peremees. Ütlen siis tavaliselt, et keskendu sellele elule, siin oled sina inimene ja tema koer. Seadused on õnneks väga konkreetsed ja jätavad kõik keerulised maailmavaatelised küsimused välja.
Ühel naabrivalve ümaralaual rääksi linanvalitsuse esindaja Viktor Pekkanen väga rõõmsal toonil, et tuletage kõigile elanikele meelde, et koerad pevad olema rihma otsas ja suukorviga. Tekkis kohkunud vaikus ja arglikud küsimused, et kas väiksed ka ja kas õues ka ja kas trepikojas ka, ja kuidas bussiga lood on. „ Oma kodus võite hoida lahtiselt , mujal peab olema suukorvi ja rihmaga „ oli Viktor Pekkanen konkreetne. Mõtlesin ise ka masendusega, et meie majas seda saavutada on täiesti lootusetu, et kõik ainult naeraksid ja keegi ei teeks nii.
Suvel käisin Pariisis ja sõitsin lennujaamast linna bussiga ja otse minu ees oli tahvel ühistranspordi kaustamise eeskirjadega. Prantsuse keelt ma oskan, nii ma siis lugesin suure huviga ja minu suureks üllatuseks olid prantslased palju nõudlikumad. Bussis tohtis sõita ainult väikeste lemmikutega ja siis, kui nad on kinniselt kotis või kastis. Muidugi, katoliiklik kultuur, see tähendab inimene on nii palju tähtsam kui koer !
Tulin tagasi ja kogu minu suhtumine oli muutunud. Vataasin ringi meie maja juures ja mida ma näen – väiksed koerad on kõik rihma otsas, suured aga lahtiselt. Rääkisin teiste majaelanikega ja nemad kinnitasid sama, väiksed kinni, suured lahti. Muidugi tegin kohe peale naabrivalve ümaralauda elanikele kirja, et koerad pevaad olema rihma otsas ja suukorviga ja lisasin trahvisummad, aga see oli mõjunud ainult väikekoerte omanikele.
Sattusin ka peale, kuidas meie maja ees jalutas üks kuri koer lahtiselt ja üks väike laps oli seal läheduses. Nüüd tundsin, et mulle aitab ! Ma muidugi kartsin seda koera, kuna ta on mulle varem kallale tulnud ja ka teistele, aga koera omanik põhjendas seda sellega, et ta koer tuleb kallale ainult kurjadele inimestele. Nüüd olin tõeliselt kuri ja käskisin ta peremehel koer kinni panna ja kuna koer oli ka parasjagu suur hunniku kakanud, see ära koristada. Peremees aga saatis mulle ülbe pilgu ja jätkas oma muusika kuulamist kõrvaklappidest ja jalutas eemale.
Oli pühapäev ja see toimus maja ees ja meie 218 korterilisest majast nägid seda vahjuhtumit päris paljud. Tegin uue kirja naabrivalve finantseeringul, sest ühistu selliseid asju ei toeta ja tuletasin meelde ńõudeid ja munitsipaalpolitseid ja samuti kutsusin üles sellistest juhtumitest teatama. Varsti nägin sama meest aga oma suurt autot murule parkimas. Ta on seda ilmselt juba pikka aega teinud, aga seekord kirjutasin numbri üles ja saatsin hoiatava meili selle mehe naisele, kuna tema kooridnaadid mul olid. Naine tänas mind ja ütles, et tema on rääkinud sama. Saatsin kirja ka munitsipaalpolitseisse, vastust küll ei saanud, aga munitsipaalplitsei vastas tegudega.
Juba mktu päeva ei olnud tema ega ühtegi teist autot murule pargitud ja ma mõtlesin, mis toimub. Nii ebatavaline ! Ühel hommikul aga, tulles majast välja, nägin seda meest, aga ma ei uskunud oma silmi, ta nägi välja nii sõbralik ja leebe ja ma jäin teda vaatama, kas on ikka tema ? Oli küll ja auto oli ka sama, aga kui ta mind märkas, hakkasime mõlemad naerma ja ta puges ruttu oma autosse. Auto oli nii korrektselt pargitud ja ma läksin rõõmsas tujus tööle.
Päeval aga helistas mulle tema naine ja ütles, et tema mees enam ei pargi kunagi murule, sest tema ja veel üks mees meie majast said munitsipaalpolitsei käest trahvi, 360 krooni. Ta rääkis veel pikalt, kui kasulik on munitsipaalpolitsei ja lubas oma koerale suukorvi osta.
Muidugi, minule küll ei meeldi, kui mulle trahve tehtaks ja sanktsioonid üldse. Mina tahaksin, et minuga sõbralikult räägitaks ja mind veendaks ja ma arvestan ka sellega alati. Inimesed aga on erinevad. Mõned vajavad ranget suhtumist endasse ja teised vajavad trahve, sest raha on neile hästi tähtis. Vaestele mõjub trahv otseselt rahakotile ja toidulauale, rikastele aga mõjub tihti nii, nagu mõne lemmikasja ära võtmine, emotsionaaselt haigetetgevalt, minu kallis raha.
Teine tähtis moment on muidugi enda inimlikkuse tunnetamine, et olen üks teiste seast. Ja on veel kolmas tähtis moment – meie inimloomus. Kui me elame normaalselt, siis me tunneme ennast paremini, kui me teeme halba, siis muutume kurjaks, see on alati nii. Vaadake kurjategijaid, nad on kõik vihased ja pahased, aga Ema Teresa õed – kaugelt on näha nennde rahu ja rõõmu ja sama on meiega.
Mul oli ka üks keerulisem juhtum. Üks naine tualetitas oma väikest kirjut koera meie murul ja tegin talle märkuse.” See on ju puhas vesi, mis koerast välja tuleb”, ütles ta. Olin rabatud. „ Uriin „ ütlesin automaatselt. „ Ei, ei, puhas vesi, minu koerast tuleb ainult puhast vett ! „ Tundsin, et jään sõnasõjas alla ja mõtlesin, et huvitav, kuidas munitsipaalpolitsei käituks sellises situatsioonis ja kas ta asuks seda teemat arutama või teeks tarhvi. Muidugi oleks see huvitav juhtum bioloogidele, ainult ma ei tea veel, kus korteris see väike imeloom elab. Inimestel on üldse kalduvus omistada oma loomadele erilisi võimeid ja ka erilisi õigusi. Varem ei olnud see levinud, aga nüüd märkan, et bussipeatuses tihti hõivab pingi peremees ja tema koer. Inimesed seisavad aga püsti !
Kui naaber ei taha ...
Eile käisin üle pika aja (viimati oli suve alguses) ühel ühistu koosolekul naabrivalvest rääkimas. Kui tavaliselt ma "miks ma pean peale maksma selle eest, et ma naabreid valvan?!" jutule eriti ei reageeri - inimestel on ju õigus oma arvamusele. Siis eile ma kaotasin enesevalituse ja ütlesin inimesele üpris ärritunult "muidugi te ei saa aru, sest te ei taha aru saada!"Eks mul nüüd see asi siin sees natuke piinab ... oeh. Miks ma ometi ei säilitanud professionaalsust ja ilmselgele provokatsioonile ei vastanud väärikalt, et me võime teiega neid asju pärast omavahel arutada, hetkel on mul ainult 10 minutit naabrivalve põhimõtete tutvustuseks, vms.
Ma tean küll jah, et mis olnud see olnud ja kõik koosolekud ei võigi hästi minna. Aga seekord ma tõega olin endast väljas ja terve õhtu mõtlesin, miks mind ärritab inimeste ükskõiksus ja "kõik on mulle võlgu" suhtumine. Gruusia või loomade jne toetuseks on kerge protestida ja nõuda neile õigust ja vabadust. Aga iseenda kodu ja naabrite ja politsei ja riigiga suhtlemine, mis nõuab iseenda tegevust, see ei tule nii lihtsalt. Palju kergem on ju rääkida, kuidas Eesti Politsei on rumal ja Riik on eriti nõme ja tuua seda põhjenduseks, miks inimene ise midagi tegema ei pea. Aga võtta ise kätte ja maja ees olevasse löökauku natuke killustiku panna; joobes sõbralt autovõtmed ära võtta; oma lapsele õpetada, et kiusamine ei käi inimeseks olemisega kaasa; märgata teisi enda ümber ja mõelda, kui valjuks ma oma lemmiklaulu panen jne jne.
Ma tean, et ma teen praegu nn korralikele inimestele liiga … aga need oleme ju meie ise, kes oma koduümbruse loovad. See on meist kinni, kui puhas ja korralik meie maja, tänava, linn ja riik on.
Kui ma eile õhtul koosolekult koju sõitsin ja Tiinale telefonis rääkisin, kuidas inimesed ei austa ühiselu reegleid jne jne avastasin, et ma ise ju rikun seadust ... räägin autoroolis telefoniga, olen ilmselgelt ärritunud ja seega ikka väga ohtlik liikluses. Nii, et jah, me kõik oleme inimesed ja teise peale näpuga näidata on ju ahvatlev.
Ega ma ei tahagi praeguse kirjutisega öelda, et peame alluma kõikidele seadustele, mis meie poolt valitud riigimehed on kirja pannud ja mõtleme ainult teiste peale … kindlasti mitte. Aga teisi enda kõrval märgata ja samas iseenda eest seista, on see, mis ma öelda tahan vist :-)
Minu õppetund eilsest koosolekust on, et ma pean inimese päriselt ära kuulama, mitte tema rääkimise ajal oma argumentidele mõtlema. Samas on ka minul õigus oma arvamusele. Kui mina ei ütle mulle tähtsaid asju välja, sest et ei taha solvata, olla väljatõugatud, imelik jne. siis ei saagi midagi muutuda. Minu eelmine sissekanne oli ju ka piiride otsimisest, et kui palju ma pean inimesi motiveerima, aktiveerima ja veel terve hulk võõrsõnu ... siis eks see kirjutis ole ka piiride otsimise mõtisklus … kust läheb piir inimese iseendaks olemise ja teistega arvestamise vahel.
Kuigi ma ei ole eriline vanasõnade uskuja, siis see „kuidas Kusti külale nii küla Kustile“ on vist õige jah.
Ja siinkohal veelkord üleskutse, kui teie soovite oma arvamust meie blogis avaldada, siis saatke e-mail sooviga meie ühingu juhatuse liikmele Laurile (lauri.tabur@eesti.ee) tema on blogi peamoderaator :-)
(ps. Gruusia ja loomade õiguste eest tuleb ka kindlasti seista!)
19.8.08
KUI NAABER LÄRMAB - II
Kirjutasin artikli, „ Kui naaber lärmab „ ja paljud küsivad, mis sai edasi. Kas mul on nüüd vaikiv naaber ? Minu arvates on see lugu niivõrd huvitav, et ma räägiksin oma naabrist pikemalt. Ta on alkohoolik ja meremees, kui maal on, siis käib pidu täie hooga.Tema poeg aga , kes on noor ja mitu kord vangis olnud, käib tal öösisti koos oma sõpradega külas. Muidugi on majaelanikud tüdinenud ja mina eriti, kuna ta on minu altnaaber. Tema kõrvalnaaber kardab, ja nagu politsei ütleb, see on loomulik. Minu naabri altnaaber on aga hästi sümpaatne naine, kes aga varem alati kõhkles nagu minagi, et kas me saame olla head inimesed, kui me kutsume oma naabrile politsei ja teisest küljest, kui ka kutsume ja talle tehakse trahv, siis mis see muudab, tal on ju raha nii palju, miks peaks teda väike trahv häirima ? Nii ma siis keelasingi ise oma naabreid ja tulemus oli, nagu paljudel teistelgi, palju lärmi ja palju tühje lubadusi .
Kevadel aga, osustades asja jätta politseile, kutsusin politseipatrulli 4 korral. Patrullid olid hästi sümpaatsed, ja minu suurim hirm, et patrull tuleb ja on ükskõikne, kadus. Esimene patrull koosnes 3 inimesest ja üks jäi minuga rääkima, teised läksid naabri juurde. Käis parasjagu kaklus, aga just sel hetkel oli vaikus. Tundsin suurt muret, mis saab. Minu naabri poeg, väga hea suhtleja, rääkis patrulliga läbi ukse.” Mitte midagi ei olnud ja rohkem ei tee „. Ta on alati võluv ja minu mure süvenes, aga patrull asus protokolli koostama ja taustaks kostis jälle kaklus. Rahunesin. Teisele patrullile avas mu naaber ukse ja karjus vihaselt,” Ma tahan teada, kes siin minu peale kaebab „. Teie naabrid „, vastas patrull viisakalt ja ma hakkasin naerma, sest see oli nii viisakas ja leebe vastus. Ja nii õige ! Naaber ütles veel mitmeid asju, aga patrull vastas oma leebel toonil, et seda rääkige oma advokaadile, kui teid kohtussse antakse. Kolmas patrull oli eriti hoolitsev. „ „Kas te ikka tunnete ennast hästi „ , oli kogu nende käitumise põhisõnum. Nad olid väga viisakad, hoolitsevad, aga ka lootust sisendavad. Mul oli avaldus valmis kirjutatud ja sain kiita ja kuigi mu naabrid neile ust ei avanud, tundsin ennast väga lootusrikkalt. „Kui tore, et te meid kutsusite „, ütlesid nad. „Nüüd saab neile trahvi teha ja teie elu muutub paremaks „. Ma tundsin ennast niivõrd hästi, et kogu lärm läks meelest. Kahjuks pidin ka 4. kord patrulli kutsuma.
Peale igat patrulli kutsumist olin saanud politseilt teate, et algatatud on väärteomenetlus ja tehtud trahv. Nüüd aga otsustas meie uus ja energiline konstaabel, et kutsub minu naabri jaoskonda. Kuna meie ühistu tegi naabrile hoiatuskirja, siis leidsin, et on sobiv võimalus see üle anda. Pidime kohtuma politseijaoskonnas, aga esimene kord naaber välja ei ilmunud.” Ta on jälle purjus „, ütles konstaabel nördinult ja me lepppisime uue kohtumise kokku. Seekord ta tuli. Politseijaoskond on üldse väga huvitav koht. Mõjub inimesteel väga erinevalt. Mulle muidugi väga meeldis. Asjalik, huvitavad ajakirjad politseitööst ja mugav ootamiskoht, palju huvitavaid inimesi ümberingi. Kõik pöördusid alguses administraatori poole ja selgitasid oma soovi. See oli päris uskumatu, kui tohutult närvis paljud olid, lausa paanikas, ja milline kergendus nende nägudel ja tänulikkus, kui lahkusid ja see südamlik lubadus – ma rohkem ei tee. Tundus, et terve meie tänav oli sinna kutsutud ja ma sain tuttavaks paljude uute inimestega. Sai ka väga selgeks, millega politsei tegeleb, ta teeb ennast nähtavaks, võtab ära inimestelt mugava anonüümsuse. Ma tõesti ei tea, miks inimesed peaksid sümpaatsete politseinike peale nii regeerima, aga kõik lahkusid kergendusega hinges ja palju viisakamatena kui tulid. Ja siinkohal ma räägin korarraikkujatest.
Tuli minu naaber ja me läksime koos konsataabli juurde. Minu naaber oli kaine, aga bravuurikas.” Ma kohtusin meie maja Leenaga, teate küll , kes on meie majavanem ja mul pole vaja midagi karta, et mind kohtusse anda, on vaja 51 % elanike nõusolekut, te ei saa seda iial kokku „. Tundsin ennast nii abituna ja kaotasin ka kõnevõime.
„ Teie puhul saavad, „sekkus politseinik. Ja mu naabri bravuurikus asendus hirmuga. „Meie karistame teid „, ütles ta veel ja naaber muutus väga taltsaks. Allkirja saamisega ühistu hoiatusele oli küll probleeme, aga selle käigus ütles mu naaber, et ta loeb kõiki mu kirju, mis ma saadan elanikele ja mul on suurepärane vene keel ! Samuti ütles ta, et politsei on Eesti Vabariik ja on loomulik, et politsei kirjutab eesti keeles ja teeb trahve, aga ühistu suhtes, kes ju ometigi oli palju leebem, avaldas ta pahameelt, et seal küll mingit korda ega seadusi ei ole ja ma imestasin, et et alati on nii – kõigile meeldib range ja aus politsei, see on nagu lootus nii headele kui halbadele inimestele, et headus on ja võidab. See on ka vastus, et headus ei ole passiivne ega arg. Headus on julge, aus ja õiglane ja nagu pahad lapsed vajavad nõudlikku vanemat, vajavad ka pahad täiskasvanud kedagi, kes neid ohjab. Ja oskavad olla tänulikud.
Juhtus ka midagi naljakat. Samal õhtul läksin rõdule ja kohe tegi mu naaber akna lahti ja ta poeg hüüdis nutuselt, „ muudkui kontrollite kõike „ ja pani akna ruttu kinni.
Palju head on sellest kõigest, politseist ja minu aktiivsusest sündinud ja mitte ainult vaikus. Mitmed inimesed on saanud julgust juurde ja samuti kutsunud patrulli, kirjutanud avalduse ja üks teine probleemne korter sai paar korda järjest tarhvi ja nüüd tundub seal olevat vaikus. Vaikus võib siiski olla ajutine, nii minul kui ka neil, aga suurema väärtusega on see, et inimesed on üle saanud oma ebakindlusest ja hirmust, minu naabri altnaaber tahab neid järgmine kord kindlasti kohtusse anda ja ta ei karda neid, ta kardab ainult seda, et kas ta suudab kohtus hästi esineda. Mitu inimest on minu poole pöördunud ja inimesed on julgemad, aga ka säravamad, nad suhtlevad, naeravad ja tunnetavad, et elu on ilus. „ Me võidame nagunii , kui ka mitte kohe „, arvavad nad.
Vahel toimub kõik nii aeglaselt, et tekkib tahtmine käega lüüa kõigele. Mis mõtet sellle kõigel on, miks mitte kolida kuhugi, kus elavad korralikud inimesed, nagu soovitas üks mu tuttav. Siis jälle tuleb keegi vastu, särab üleni ja püüab mu tähelepanu võita oma aupaklikkuse ja viisakusega ja ma tunnen, et mu tööd hinnatakse.
Just tööd, mitte ainult saavutusi.
Muuseas, mu naabrid vabandasid, mitte küll minu ees, aga teiste meie maja elanike ees ja ütlesid , et nad käitusid inetult. Aga ära siiski kolida ei kavatse. Seega ilmselt kutsun veel patrulli, aga võib-olla ka tuleb asi anda kohtusse. Ma ootan ja vaatan ja see on nagu judos, et kõik sõltub vastasest, aga oskused tulevad treenimisega.
Enamus inimesi arvab, et politsei kutsumine on liiast, et politseil on tähtsamaid asju teha, aga politsei nii ei arva. Nemad saavad väga hästi aru, et üks kuritegu viib teiseni ja kõik on ka elustiili küsimus. Kui on halb elustiil, siis tulevad ka kuriteod ja samuti on see hoolimise küsimus. Kui me ei peata oma naabrit, oma ligimest, siis on see ka meie vastutus ja me ei ole hoolinud piisavalt. Raske on öösel tõusta ja oodata patrulli ja ebamugav on avaldust kirjutada, aga on väga hea teada, et keegi on tulemas ja meid kaitsmas !
Politsei teeb oma tööd hästi ja väga tähtis on kontakt konstaabliga. Meie konstaabel, kes on nüüd küll ajateenistusse kutsutud, oli väga imeline. Meie lasnamäe rajoon oli nagu väike külaühiskond inglise seriaalist, kus kõik tunnevad oma konstaablit ja tema meid. Muidugi ei tundnud ta kõiki, aga mõne aja jooksul oleks jõudnud küll tundma õppida, sest ta tegeles kõigega, keegi viskas prügikoti aknast alla, ja ta asus rõõmsalt seda lahendama. Kui ma olin väljakutse teinud ja pärast tühistanud, siis ta helistas ja küsis, mis juhtus ja ütles, et räägib selle inimesega. Igasugune mugav anonüümsus oli kadunud ja politseiauto käis tihti ka meie rajoonis.
Nüüd on meil muidugi uus konstaabel ja tegutseb samuti väga aktiivselt, aga ma tahan öelda, et idülliline elu nagu inglise seriaalis ongi ideeal, mille poole püüelda ja inglased ütlevad ju ka õigesti, et „ kodu on minu kindlus „ ja lausega, „ tunne ennast nagu oma kodus „ mõtlevad – „ käitu nagu sa oleksid kuningakojas „!
Kevadel aga, osustades asja jätta politseile, kutsusin politseipatrulli 4 korral. Patrullid olid hästi sümpaatsed, ja minu suurim hirm, et patrull tuleb ja on ükskõikne, kadus. Esimene patrull koosnes 3 inimesest ja üks jäi minuga rääkima, teised läksid naabri juurde. Käis parasjagu kaklus, aga just sel hetkel oli vaikus. Tundsin suurt muret, mis saab. Minu naabri poeg, väga hea suhtleja, rääkis patrulliga läbi ukse.” Mitte midagi ei olnud ja rohkem ei tee „. Ta on alati võluv ja minu mure süvenes, aga patrull asus protokolli koostama ja taustaks kostis jälle kaklus. Rahunesin. Teisele patrullile avas mu naaber ukse ja karjus vihaselt,” Ma tahan teada, kes siin minu peale kaebab „. Teie naabrid „, vastas patrull viisakalt ja ma hakkasin naerma, sest see oli nii viisakas ja leebe vastus. Ja nii õige ! Naaber ütles veel mitmeid asju, aga patrull vastas oma leebel toonil, et seda rääkige oma advokaadile, kui teid kohtussse antakse. Kolmas patrull oli eriti hoolitsev. „ „Kas te ikka tunnete ennast hästi „ , oli kogu nende käitumise põhisõnum. Nad olid väga viisakad, hoolitsevad, aga ka lootust sisendavad. Mul oli avaldus valmis kirjutatud ja sain kiita ja kuigi mu naabrid neile ust ei avanud, tundsin ennast väga lootusrikkalt. „Kui tore, et te meid kutsusite „, ütlesid nad. „Nüüd saab neile trahvi teha ja teie elu muutub paremaks „. Ma tundsin ennast niivõrd hästi, et kogu lärm läks meelest. Kahjuks pidin ka 4. kord patrulli kutsuma.
Peale igat patrulli kutsumist olin saanud politseilt teate, et algatatud on väärteomenetlus ja tehtud trahv. Nüüd aga otsustas meie uus ja energiline konstaabel, et kutsub minu naabri jaoskonda. Kuna meie ühistu tegi naabrile hoiatuskirja, siis leidsin, et on sobiv võimalus see üle anda. Pidime kohtuma politseijaoskonnas, aga esimene kord naaber välja ei ilmunud.” Ta on jälle purjus „, ütles konstaabel nördinult ja me lepppisime uue kohtumise kokku. Seekord ta tuli. Politseijaoskond on üldse väga huvitav koht. Mõjub inimesteel väga erinevalt. Mulle muidugi väga meeldis. Asjalik, huvitavad ajakirjad politseitööst ja mugav ootamiskoht, palju huvitavaid inimesi ümberingi. Kõik pöördusid alguses administraatori poole ja selgitasid oma soovi. See oli päris uskumatu, kui tohutult närvis paljud olid, lausa paanikas, ja milline kergendus nende nägudel ja tänulikkus, kui lahkusid ja see südamlik lubadus – ma rohkem ei tee. Tundus, et terve meie tänav oli sinna kutsutud ja ma sain tuttavaks paljude uute inimestega. Sai ka väga selgeks, millega politsei tegeleb, ta teeb ennast nähtavaks, võtab ära inimestelt mugava anonüümsuse. Ma tõesti ei tea, miks inimesed peaksid sümpaatsete politseinike peale nii regeerima, aga kõik lahkusid kergendusega hinges ja palju viisakamatena kui tulid. Ja siinkohal ma räägin korarraikkujatest.
Tuli minu naaber ja me läksime koos konsataabli juurde. Minu naaber oli kaine, aga bravuurikas.” Ma kohtusin meie maja Leenaga, teate küll , kes on meie majavanem ja mul pole vaja midagi karta, et mind kohtusse anda, on vaja 51 % elanike nõusolekut, te ei saa seda iial kokku „. Tundsin ennast nii abituna ja kaotasin ka kõnevõime.
„ Teie puhul saavad, „sekkus politseinik. Ja mu naabri bravuurikus asendus hirmuga. „Meie karistame teid „, ütles ta veel ja naaber muutus väga taltsaks. Allkirja saamisega ühistu hoiatusele oli küll probleeme, aga selle käigus ütles mu naaber, et ta loeb kõiki mu kirju, mis ma saadan elanikele ja mul on suurepärane vene keel ! Samuti ütles ta, et politsei on Eesti Vabariik ja on loomulik, et politsei kirjutab eesti keeles ja teeb trahve, aga ühistu suhtes, kes ju ometigi oli palju leebem, avaldas ta pahameelt, et seal küll mingit korda ega seadusi ei ole ja ma imestasin, et et alati on nii – kõigile meeldib range ja aus politsei, see on nagu lootus nii headele kui halbadele inimestele, et headus on ja võidab. See on ka vastus, et headus ei ole passiivne ega arg. Headus on julge, aus ja õiglane ja nagu pahad lapsed vajavad nõudlikku vanemat, vajavad ka pahad täiskasvanud kedagi, kes neid ohjab. Ja oskavad olla tänulikud.
Juhtus ka midagi naljakat. Samal õhtul läksin rõdule ja kohe tegi mu naaber akna lahti ja ta poeg hüüdis nutuselt, „ muudkui kontrollite kõike „ ja pani akna ruttu kinni.
Palju head on sellest kõigest, politseist ja minu aktiivsusest sündinud ja mitte ainult vaikus. Mitmed inimesed on saanud julgust juurde ja samuti kutsunud patrulli, kirjutanud avalduse ja üks teine probleemne korter sai paar korda järjest tarhvi ja nüüd tundub seal olevat vaikus. Vaikus võib siiski olla ajutine, nii minul kui ka neil, aga suurema väärtusega on see, et inimesed on üle saanud oma ebakindlusest ja hirmust, minu naabri altnaaber tahab neid järgmine kord kindlasti kohtusse anda ja ta ei karda neid, ta kardab ainult seda, et kas ta suudab kohtus hästi esineda. Mitu inimest on minu poole pöördunud ja inimesed on julgemad, aga ka säravamad, nad suhtlevad, naeravad ja tunnetavad, et elu on ilus. „ Me võidame nagunii , kui ka mitte kohe „, arvavad nad.
Vahel toimub kõik nii aeglaselt, et tekkib tahtmine käega lüüa kõigele. Mis mõtet sellle kõigel on, miks mitte kolida kuhugi, kus elavad korralikud inimesed, nagu soovitas üks mu tuttav. Siis jälle tuleb keegi vastu, särab üleni ja püüab mu tähelepanu võita oma aupaklikkuse ja viisakusega ja ma tunnen, et mu tööd hinnatakse.
Just tööd, mitte ainult saavutusi.
Muuseas, mu naabrid vabandasid, mitte küll minu ees, aga teiste meie maja elanike ees ja ütlesid , et nad käitusid inetult. Aga ära siiski kolida ei kavatse. Seega ilmselt kutsun veel patrulli, aga võib-olla ka tuleb asi anda kohtusse. Ma ootan ja vaatan ja see on nagu judos, et kõik sõltub vastasest, aga oskused tulevad treenimisega.
Enamus inimesi arvab, et politsei kutsumine on liiast, et politseil on tähtsamaid asju teha, aga politsei nii ei arva. Nemad saavad väga hästi aru, et üks kuritegu viib teiseni ja kõik on ka elustiili küsimus. Kui on halb elustiil, siis tulevad ka kuriteod ja samuti on see hoolimise küsimus. Kui me ei peata oma naabrit, oma ligimest, siis on see ka meie vastutus ja me ei ole hoolinud piisavalt. Raske on öösel tõusta ja oodata patrulli ja ebamugav on avaldust kirjutada, aga on väga hea teada, et keegi on tulemas ja meid kaitsmas !
Politsei teeb oma tööd hästi ja väga tähtis on kontakt konstaabliga. Meie konstaabel, kes on nüüd küll ajateenistusse kutsutud, oli väga imeline. Meie lasnamäe rajoon oli nagu väike külaühiskond inglise seriaalist, kus kõik tunnevad oma konstaablit ja tema meid. Muidugi ei tundnud ta kõiki, aga mõne aja jooksul oleks jõudnud küll tundma õppida, sest ta tegeles kõigega, keegi viskas prügikoti aknast alla, ja ta asus rõõmsalt seda lahendama. Kui ma olin väljakutse teinud ja pärast tühistanud, siis ta helistas ja küsis, mis juhtus ja ütles, et räägib selle inimesega. Igasugune mugav anonüümsus oli kadunud ja politseiauto käis tihti ka meie rajoonis.
Nüüd on meil muidugi uus konstaabel ja tegutseb samuti väga aktiivselt, aga ma tahan öelda, et idülliline elu nagu inglise seriaalis ongi ideeal, mille poole püüelda ja inglased ütlevad ju ka õigesti, et „ kodu on minu kindlus „ ja lausega, „ tunne ennast nagu oma kodus „ mõtlevad – „ käitu nagu sa oleksid kuningakojas „!
7.7.08
Politsei on konkreetne!
Kuulasin täna hommikul Põhja Politseiprefektuuri ülemkomissari Kristian Jaani intervjuud (kuula). Küsiti kommentaari nädalavahetusel toimunud raskete liiklusõnnetuste kohta. Lõpuks ütles politsei välja kindlalt ja konkreetselt - inimesed, mõelge ja hoolige ometi! Millegipärast tundub, et peale järjekordset raskete tagajärgedega õnnetust vaadatakse kohe politsei poole, et kus teie siis olite? Aga vähe räägitakse inimese enda vastutusest ja kohustustest. Minule tundub, et ka politsei ise on sellele vähe tähelepanu pööranud, pigem selgitatakse, miks patrull parasjagu mujal oli. Täna hommikune intervjuu andis aga konkreetse sõnumi, õnnetusi põhjustavad inimesed ja inimesed saavad neid ka ära hoida.
No kus on selle inimese mõistus, kes lubab oma autosse 8 inimest, kas siin peab ka politseil süüd otsima, et miks nad ei näinud?
Kui me Biškekis olime, siis mõtlesime, et Eesti liiklus on täitsa normaalne VÕRRELDES Kõrgõstani omaga, aga samas, milleks võrrelda? Me elame Eestis ja meil peab olema siin normaalne liigelda, ei aita eriti see, et mujal on veel hullem.
Hoolivust ja mõistust soovides head suve jätku!
No kus on selle inimese mõistus, kes lubab oma autosse 8 inimest, kas siin peab ka politseil süüd otsima, et miks nad ei näinud?
Kui me Biškekis olime, siis mõtlesime, et Eesti liiklus on täitsa normaalne VÕRRELDES Kõrgõstani omaga, aga samas, milleks võrrelda? Me elame Eestis ja meil peab olema siin normaalne liigelda, ei aita eriti see, et mujal on veel hullem.
Hoolivust ja mõistust soovides head suve jätku!
4.7.08
Käisin Austrias koosolekul arutamas Euroopa tulevikuohtude üle.
Tänu Siseministeeriumile osaleb Naabrivalve ühing rahvusvahelisels projektis nimega Foresec - Europe's evolving security: drivers, trends and scenarios. Projekti sisuks on eelkõige pakkuda tuge ja sisu poliitikate kujundamisel ning otsuste tegemisel, aga ka turvalisuse uuringute ettevalmistamisel/läbiviimisel.
Projektil on mitu etappi, esimeses etapis koostati projektis osalevate riikide kohta raportid, mille koostamiseks tehti eelnevalt intervjuud riigi turvalisuse ekspertidega. Mina osalesin intervjuus kui kolmanda sektori esindaja.
Viinis toimus projekti koosolek, kus rääkisime projekti edasistest tegevustest, aga põhiliselt keskendusime tulevikuohtude valdkondade kaardistamisele, mis neid ohte tekitavad ning kas ja kuidas neid ennetada.
Põhilised valdkonnad, mis tulevikus Euroopa turvalisuses määravaks osutuvad on demograafia, kliimamuutused, energia temaatika, majanduse areng ja organiseeritud kuritegevus. Need väga laiapõhjalised valdkonnad hõlmavad suurt spektrit ühiskonna protsesse, näiteks demograafia all mõistetakse rahvastiku vananemist, emi-ja immigratsiooni, tööhõivet, tervishoidu jne. Olulised Euroopa turvalisuse draiverid on kindlasti ka radikalism ja fundamentalism, mis tulevikuarengutest rääkides võivad saada määravaks ka Eesti siseturvalisuse tagamisel.
Rääkisime sellest, mida tuleb täna teha, et ennetada teadlaste ja uurijate poolt välja töötatud ohustsenaariume. Enamus arutelusid jõudsid selleni, et on vaja ühtseid Euroopa turvalisuse nõudeid, mis on näiteks iga ELi liikmesriigi jaoks miinimum ja millele iga riik lisab omad väärtused. Tekkis diskussioon, kas on üldse võimalik luua ühtseid turvalisuse nõudeid ja tegevusi nende täitmiseks, kui näiteks liikmesriigid on väga erineva probleemistikuga. Seda esiteks, ja teiseks poliitiline aspekt, kui palju on riikides poliitilist tahet nende küsimustega tegeleda? Vajalike muudatuste tegemiseks on vajalik EL riikide üksmeel ja otsustav käitumine põhimõtteliste otsuste vastuvõtmisel, kahjuks tundub, et Euroopa ühine tegutsemistahe on tihtipeale vaid sõnakõlks ja päris elus ei realiseeru. Näiteks võib tuua kasvõi Lissaboni leppe, millega on tegeletud 8 aastat, aga üksmeelt pole leitud. Küsimus on, kas selline tundlik teema nagu julgeolek ja turvalisus üldse annab võimaluse üle-euroopaliste strateegiate elluviimiseks?
Nii et küsimusi, millega edasi tegeleda, on palju. Foresec projekt jätkab oma tegevustega, järgmine etapp on Delphi uuringu läbiviimine. Delphi uuring tähendab kokkuvõtvalt seda, et mingi kriitiline mass vastab teatud hulgale küsimustele, mille järel tehakse kokkuvõte, mis saadetakse kõikidele osalejatele laiali. Seejärel vastavad respondendid uuesti samadele küsimustele ning tehakse uued kokkuvõtted. Ka Eestist oodatakse vähemalt 10 uuringus osalejat, nii et siit ka üleskutse - kes soovivad oma teadmisi ja arvamust turvalisuse temaatikast jagada, siis võtke minuga ühendust!
Muidugi rääkisime koosolekul ka üksikindiviidi panusest turvalisusse ja see oli hea võimalus tutvustada naabrivalve liikumist. Paljud osalejad olid naabrivalvest kuulnud, aga mitte väga detailselt, arvati, et see on koordineerimata naabritevaheline suhtlemine, suhteliselt ebamäärane ja mittemõõdetav tegevus. Peale minu ülevaadet naabrivalvest Eestis peeti seda väga heaks praktikaks ja kiideti kõiki Eesti naabrivalves osalejaid nende panuse eest ühiskonna tervisesse! Igaüks lubas oma koduriigis ka meie NV süsteemi vajalikele inimestele tutvustada.
Nii et üsna intentsiivne ja inforohke koosolek, mis küll naabrivalvele otseselt uut sisendit ei too, pigem üldhariv ja uusi kontakte toov üritus.
Lisan oma jutukesele paar pilti kah, ühel neist vaade hotelli aknast, kus koosolekut pidasime ja teisel pildil arutame koos Soome ja Inglismaa esindajatega uusi turvalisuse strateegiaid :-)
Üks emotsioon tahab veel kirjapanemist. Nimelt aitas seda reisi planeerida Estravel, kes järjekordselt oma vähest professionaalsust näitas. Pakkuda ööbimiseks hotelli, mis asub koosoleku kohast 18 km kaugusel on ikka tase, kõrgem tase on muidugi ka see hotell siis ära broneerida minu poolt... aga tõepoolest ei tule selle peale, et üle kontrollida reisikorraldaja poolt pakutud hotelli asukoht ja selle sobivus. Edaspidi olen targem.
30.6.08
Kõrgõstani teema lõpetuseks.
Anne-Lii on teinud meeleoluka kokkuvõtte meie reisist, mis kindlasti on huvitav lugemine kõigile! Täitsa kahju on, et ei olnud aega tutvuda rohkem kohaliku elu ja kultuuriga, nägime põhiliselt ühe pealinna eluolu ja seda ka siis, kui ühelt koosolekult teisele tormasime. Aga ega midagi muud tööreisilt oodata polegi, jääb vaid loota, et meie edasine suhtlemine Kõrgõstani naabrivalvuritega annab meile võimaluse rohkem seda riiki avastada. Muidugi võib sinna alati minna ka nö omal käel ja seal näiteks puhkust veeta. Soovitame küll!
Naabrivalve on Biškekis käima läinud ja minu arvamusel tuleb sellele ühele loodud sektorile õige pea lisa. Üldiselt on meie mudel seal üks-ühele kasutusele võetud. Loomulikult on väikeseid kohalikke nüansse, aga see ongi asja ilu, et ei olda kinni meie poolt antud raamides ja tehakse ikka nii, et asi toimiks. Igasugustes kuritegevuse ennetuse projektikirjeldustes on oluline küsimus, kas projekti tegevused on kohaldatavad teistes piirkondades, riikides, kultuurides. Meil on nüüd positiivne näide kohe tuua.
Mis siis edasi? Kirgiiisidel on veel registreerimata oma organisatsioon, mis naabrivalvega tegeleb, hetkel tegutsetakse korteriühistu alt. Nii et aitame neil koostada põhikirja ja tõenäoliselt saab Eesti Naabrivalve ühingust ka Kõrgõstani NV asutajaliige. Siis edasi plaanime ühist projekti härra Sorose rahastuse toetusel, milles kaks osa - Eesti naabrivalvurite ja koostööpartnerite visiit Kõrgõstani ja kirgiiside visiit siia. Kirgiisidel on küll olemas elementaarsed NV infomaterjalid, aga pakume oma abi veel kodulehekülje ja muu infomaterjali täiustamisel. Ka meil on kirgiisidelt õppida, näiteks Kõrgõstani miilits õpib praegu hoolega kogukonna tööd, nii et neil on kindlasti värskeid ideid, mida ka meil kasulik kuulata.
Ja ei ole välistatud, et Kõrgõstani naaberriigidki naabrivalve vastu huvi tundma hakkavad, nii et ehk võib meid varsti Hiinas kohata :-)
Pilte Kõrgõstanist näeb http://nagi.ee/photos/naabrivalve/sets/106133
20.6.08
Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 5
Mägedesse viidi meid reedel, 13. juunil. Ljudmilla ütles, et see on Tjan-Šani algus ja Ala-Artša looduskaitseala.Mägedesse sõidetakse autoga. Mägedeseltskonna moodustasid Kõrgõzstani naabrivalve töötajad Ljudmilla ja Sergei ning viimase abikaasa Oksana.
Kui Biškek on kõrbelt tagasi võideldud maa (kogu linn on kastmissüsteeme täis), siis 15 km põhja poole hakkavad äkki mäed ja ilma kastmisveeta rohelus. Linnast väljas on ka Kõrgõzstanis nn põllukülad tekkima hakanud, ehitatakse uusi maju, aga nende majade ümber on kõigepealt kõrge kivist aed laotud ja alles siis majaga alustatud.
Teel mäkke nägime meest, kes seisis oma auto juures ja vehkisid kätega. Meie peatumise peale küsis mees, ega meil juhtumisi tosooli kaasas pole.. meil ei olnud.
Oksana kommenteeris, et kohalikud ongi sihukesed, et nad üldse EI MÕTLE! et muudkui aga istuvad autosse ja sõidavad - õli ei vaheta, tosooli ei kontrolli.. suhtuvad autosse kui hobusesse, kui see enam ei tööta (jookse), siis lihtsalt müüvad ära (lasevad maha). Meie saatjateks selle nädala jooksul olid Kõrgõzstanis sündinud venelased ja ega me päriselt kirgiisidega ei tutvunudki. Seega ma ei tea kohalike suhtumist hobusesse, aga autod on seal kas läikima nühitud dziibid või ülekoormatud ja kohe kohe lagunevad "zigullid".
Igatahes, kui olime jõudnud parkimisplatsile (ei mäletagi oli see nüüd 2000 või 3000 m üle merepinna, aga minul igatahes oli üles sõites mitu korda kõrvad lukku läinud :)Oksana ei soovinud kõrgemale minna ja nii me suundusimegi kolmekesi - Tiina, Ljudmilla ja mina koos matkama.. Päike paistis lagipähe ja Tiina kõrvetas kiirelt õlad, 20 faktoriga päikesekreem kaitses siiski hullemast. 
Kuidagi ei saanud ümber ka soovipuust.. Ljudmillal oli teadja naisena taskurätik kaasas ja ta rebis meile ribad (meie Tiinaga poleks oma riietelt küll ühtegi kiudu annetada saanud) Me sidusime taskurätiku riba soovipuu külge, vaatame kas me soovid nüüd täide lähevad. Nagu arvata võite soovisime loomulikult, et naabrivalve ühingu läheks jätkuvalt hästi- meie rahastamismured laheneks kiirelt ja õiglaselt ning et igas Eesti maakonnas oleks tööl meie oma projektijuht jne :) 
Tõesti, taevas mägedes on teist värvi... fotode ja sõnadega ongi raske mägede tunnet edasi anda. Eks ma olin ju ennegi neid mägedefännide jutte kuulanud ja mõelnud omaette, et nohjah :)... aga tõepoolest see vist ongi nii, et kui sa oled juba mägedes, siis alla minnes tahaks tagasi :) ei teagi mis see on (võib olla lihtsalt hapnikupuudusest ja mägedefenomenist palju kuulnuna, hakkasingi tundma, et eks ma pea nüüd korralikud matkasaapad ja lennukipileti ostma:) )rohkem pilte Nagis!
Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 4
OSCE töötaja palus (aga võib olla palkas), et Sergei meid valvaks ja turvaks.. esimese ja teise päeva me kannatasime selle ära, kuid kolmandal päeval keeldusime me Sergei teenetest. Me tahtsime ise linnas ringi jalutada ja proovisimegi kolmapäeva õhtul ise söögikohast oma korterisse jalutada:) Sergei ja Ljudmilla olid küll mures, et kuidas me küll jõuame.
Biškek on õhtuti väga pime… tänavavalgustus puudub. Kella üheksa aeg läheb kiirelt pimedaks ja siis on igaühe enda asi, kuidas ta tänavaaukudest mööda saab. Teel õhtusöögilt oma korterisse nägid me teravad kassisilmad õnneks ära, et ühel kanalisatsiooni kaevul puudub luuk.. ja kell 21.10 oli väljas +29..
Biškek on õhtuti väga pime… tänavavalgustus puudub. Kella üheksa aeg läheb kiirelt pimedaks ja siis on igaühe enda asi, kuidas ta tänavaaukudest mööda saab. Teel õhtusöögilt oma korterisse nägid me teravad kassisilmad õnneks ära, et ühel kanalisatsiooni kaevul puudub luuk.. ja kell 21.10 oli väljas +29..Ja siis me korra eksime ära ja küsisime taksojuhilt teed. Aga see taksojuht juhendas meid valesti, kui me jõudsime ristmikule, kus taksojuhi järgi oleks me pidanud vasakule pöörama, siis õnneks tuli Tiinale ühe maja järgi meelde, et tuleb siiski vasakule minna ja nii me jõudsimegi õnnelikult korterisse. Järgnevatel päevadel me orienteerusime juba päris hästi ja saime linnas ise hakkama. Enam me ära ei eksinud, mis siis, et meil linnakaarti polnud.
Aga Kõrgõzstanist kirjutades ei saa ma kuidagi üle ega ümber söögist.. Sealmaal süüakse ainult LIHA, see on kõikide toitude alus ja enamasti on see lambaliha, äärmisel juhul kõlbab veiseliha ja sealiha peaaegu ei pakutagi.
Šašlõkk on seal muidugi super.. seda pakutakse koos õhukesteks ratasteks lõigatud sibulaga. Kui tõstad omale sibula taldrikusse, siis tuleb see üle valada nõrga äädikalahusega.. Praegu seda kirjutades, hakkavad neelud käima. Igatahes on Biškekis šašlõkk odav, üks vars maksab umbes 15.- krooni ja seda siis nii lamba- kui kanalihaga. Aga see kanalihašašlõkk ei ole kanarinnalihast, kana on lihtsalt tükkideks raiutud ja ükskord me nn kanašašlõkk koosnes peaasjalikult luudest ja kananahast.
Neljapäeva õhtul 12.juunil, oli meil OSCE töötajatega pidulik õhtusöök, Biškeki vastvalminud söögikohas „Starõi gorod". Kuna meie Tiinaga olime aukülalised, siis tõsteti toit meile esimesena ja vaadati me nägusid, kuidas see meile maitseb :) Kui šašlõkil seda lambakasuka maitset polnud, siis restoranis pakutul esimesel roal oli küll spetsiifiline maitse… ja kuna minule pani Melis (kes võttis endale meie seltskonnapea rolli) esimesena lambaliha taldrikule, siis sain ma pekise tüki ja lambapekk on ikka jubeda maitsega küll. Õnneks plohv oli väga hea ja rohelist teed kanti meie laule oma 10 kannu kindlasti.
Aga seda me küll ei kogenud kordagi, et meid ei võta tõsiselt, sellepärast, et me oleme naised. Pigem oli suhtumine lausa vastupidine, et vaata kui noored ja nii tublid, meid kuulati huviga ja esitati küsimusi.. nii naabrivalve kui Eesti kohta üldse. Seega naised on sealmaal ikkagi inimesed ;) kuigi plohvi pidid mehed paremini tegema ja rohelisel teel pidi parem maitse olema, kui mees seda valab.
Aga Kõrgõzstanist kirjutades ei saa ma kuidagi üle ega ümber söögist.. Sealmaal süüakse ainult LIHA, see on kõikide toitude alus ja enamasti on see lambaliha, äärmisel juhul kõlbab veiseliha ja sealiha peaaegu ei pakutagi.Šašlõkk on seal muidugi super.. seda pakutakse koos õhukesteks ratasteks lõigatud sibulaga. Kui tõstad omale sibula taldrikusse, siis tuleb see üle valada nõrga äädikalahusega.. Praegu seda kirjutades, hakkavad neelud käima. Igatahes on Biškekis šašlõkk odav, üks vars maksab umbes 15.- krooni ja seda siis nii lamba- kui kanalihaga. Aga see kanalihašašlõkk ei ole kanarinnalihast, kana on lihtsalt tükkideks raiutud ja ükskord me nn kanašašlõkk koosnes peaasjalikult luudest ja kananahast.
Neljapäeva õhtul 12.juunil, oli meil OSCE töötajatega pidulik õhtusöök, Biškeki vastvalminud söögikohas „Starõi gorod". Kuna meie Tiinaga olime aukülalised, siis tõsteti toit meile esimesena ja vaadati me nägusid, kuidas see meile maitseb :) Kui šašlõkil seda lambakasuka maitset polnud, siis restoranis pakutul esimesel roal oli küll spetsiifiline maitse… ja kuna minule pani Melis (kes võttis endale meie seltskonnapea rolli) esimesena lambaliha taldrikule, siis sain ma pekise tüki ja lambapekk on ikka jubeda maitsega küll. Õnneks plohv oli väga hea ja rohelist teed kanti meie laule oma 10 kannu kindlasti.
Aga seda me küll ei kogenud kordagi, et meid ei võta tõsiselt, sellepärast, et me oleme naised. Pigem oli suhtumine lausa vastupidine, et vaata kui noored ja nii tublid, meid kuulati huviga ja esitati küsimusi.. nii naabrivalve kui Eesti kohta üldse. Seega naised on sealmaal ikkagi inimesed ;) kuigi plohvi pidid mehed paremini tegema ja rohelisel teel pidi parem maitse olema, kui mees seda valab.19.6.08
Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 3
Nagu ikka lõunamaal, ei ole ka Biškekis liiklusreeglid just see kõige tähtsam, mille järgi liigeldakse. Meid ehmatati juba esimesel päeval, et ei tasu oodata, et jalakäial oleks sebral eesõigus. Parem on üle tee joosta.. ja nii me siis Tiinaga käest kinni üle tänavate jooksime ja tundub, et see töötas, sest meile lasti signaali väga vähe. Ning kuna kõik sõidavad nii nagu nende arust õigem on, siis oma kummalisel kombel see töötab.. me nägime ainult ühte väikest kõksu.. Signaal on kõikidel terve aeg kasutuses ja jalgratturid autoteel on keelatud (kaks välismaalast üritas koos autodega sõita, aga neile lasid KÕIK juhid signaali).Me küsime oma juhilt Sergeilt, et kuidas ta aru saab, et see masin hakkab pöörama või sõidab oste (paljud ei kasuta suunatuld või kui kasutavad, siis unustavad selle sisse). Sergei vastas, et ta vaatab juhi kehakeelt, et kui juht tahab paremale pöörata, siis ta kallutab ennast paremale ja vahib hirmsasti sinnapoole.
Kui ta sõidab otse, siis vaatab loomulikult enda ette, mis siis, et suunatuli sees on :) nii, et nad saavad oma liikluses suurepäraselt hakkama. Kui kõik sõidavad niipaljukesi, kui kõrvuti teele mahub, siis see tõepoolest töötab. Turvatoolid ja turvavöö on neil alles tulevik ..Parkimine on ka Biškeki kesklinnas tasuline. Pildil nähtavat kaks kükitavat meest rohelistes vestides on parkimismehed. Sõltumata, kui pikalt pargid, maksab see 5 somi, e. 1,2.- krooni. Mehed vestis aitavad väljatagurdada, sest ilma liiklust peatava meheta on see peaaegu võimatu :)
Millegipärast ei tahtnud kohalikud meid oma turule viia.. aga me olime väga veenvad ja lõpuks me ikka sinna ka saime.. Turg oligi selline nagu me arvasime.. palju hiina kaupa, juur- ja puuvilju ning räpane. meie väisatud turg oli "Ošš"Täiendasime turul oma maitseainete varusid ning ostsime ka plohvi valmistamise jaoks spetsiaalset punast riisi. Kui soovite õige plohvi retsepti, kirjutage, saadame selle meilile ;)
Peale kõige muu harjutasime turul ka parmupilli mängima. Tiina parajasti õpib, kuidas pilli õigesti hammaste vahel hoida. Aga eks pildid, räägivad rohkem, kui sõnad.. ja varsti paneme pildid ka nagisse üles.
Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 2
Meie õppepäevadest osavõtjad olid ühistute esinaised (põhiliselt venelannad) kohaliku omavalituse e akimjat esindajad, miilitsad ning üks akšakall (vana mees, keda kõik teavad ja austavad) ja nemad olid kirgiisid. 
Akimjati esindaja rääkis koolitusel, kuidas ta algul Ljudmillat tõsiselt ei võtnud, aga Ljudmilla „nastõrnast“ e. järjepidevus hakkas lõpuks mõjuma ja nüüd ta siis austab ja aitab Ljudmillat. Meie koolitused möödusid rohelist teed, lahustavat kohvi ja vett juues ning kuivatatud puuvilju ja küpsiseid näksides.. Inimesed kuulasid ja küsisid ja mõtlesid kaasa.. Lausa rõõm oli selliseid koolitusi läbi viia:)
Kolmapäeval pealelõunasele suurele presentatsioonile oli kohale kutsud enamus Biškeki nn konstaableid. Kõrgõzstanis miilitsad jalutavad tänaval ja tunnevad oma tänava elanikke.
Tiina rääkis algul eesti naabrivalve mudelist ning andis siis sõna Kõrgõstani naabrivalve esindajale Ljudmillale. Tiina ja Ljudmilla vahel istub Sergei, kes oli selle viie päeva jooksul meile giid, taksojuht, lõuna ja õhtusöögikaaslane ning turvamees. Samuti on Sergei koos Ljudmillaga Kõrgõstani Naabrivalve töötaja.
Kui Ljudmilla oktoobris Eestis käis, siis ta oli väga vaikne ja terve aeg kribas meie juttu oma pisikesse märkmikusse. Me veel mõtlesime, et kuidas ometi nad selle naabrivalve seal tööle saavad.. naabrivalve alustamiseks on vaja säravat ja julget inimest.. aga tuleb välja, et seda Ljudmilla ongi! Eestis ta lihtsalt kogus infot ja Biškekis ta analüüsis meilt kuuldu läbi ja kohandas natuke Kõrgõzstani jaoks ja tõepoolest tegigi asja ära. Ljudmilla esinemine seminaril oli väga veenev, et isegi minul tekkis tunne, et kuidas nad ometi niikaua on üldse ilma naabrivalveta elada saanud:)Igatahes kui oli küsimuste aeg, astus meie laua juurde üks naisterahvas võttis mikrofoni ja tänas Eesti Naabrivalve ühingut, et nad kõigist endistest liiduvabariikidest just Kõrgõzstani välja valisid.
Peale seminari oli nn kohvipaus. Pikk miilits (vähemalt 2.07) - kelle kirgiisikeelset nime ma kahjuks enam ei mäleta, aga tõlkes tähendab see Teras. Teras on endine korvpallur ja ta rääkis, et on ka eestlastega koos mänginud. Kuid kohvipausil ei jätkunud meile Tiinaga eriti pirukaid ja kooke, esiteks sellepärast, et enamus pisteti kotti ja teiseks sellepärast, et meid piirati ümber küsimuste ja kutsetega külla.
. seega, kui me kunagi veel Kõrgõstani lähme, on meil olemas mitu mitu küllakutset. Inimesed on tõega avatud ja huvitaud naabrivalvest ning koostöötamisest ja meist, kui eestlastest samuti.
. seega, kui me kunagi veel Kõrgõstani lähme, on meil olemas mitu mitu küllakutset. Inimesed on tõega avatud ja huvitaud naabrivalvest ning koostöötamisest ja meist, kui eestlastest samuti.Meie küll usume, et naabrivalve läheb Kõrgõzstanis hästi tööle!
Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 1
http://www.kyrgyzstan.orexca.com/ ametlikku infot Kõrgõstanist.
Meid kutsuti OSCE poolt Biškeki viieks päevaks läbi viima seminare ja õppepäevi naabrivalve teemadel. Eelmise aasta mais käis Tarmo Vaik Biškekis naabrivalvet tutvustamas, oktoobris käisid Kõrgõstanist delegatsioon Eestis tutvumas ja selle aasta juuni teine nädal olime Tiina ja mina Biškekis sealseid aktiviste ja omavalituse töötajaid ning politseinike koolitamas.
Meid kutsuti OSCE poolt Biškeki viieks päevaks läbi viima seminare ja õppepäevi naabrivalve teemadel. Eelmise aasta mais käis Tarmo Vaik Biškekis naabrivalvet tutvustamas, oktoobris käisid Kõrgõstanist delegatsioon Eestis tutvumas ja selle aasta juuni teine nädal olime Tiina ja mina Biškekis sealseid aktiviste ja omavalituse töötajaid ning politseinike koolitamas.
See on nüüd kindel, et Eesti Naabrivalve mudel on Kõrgõzstanis töösse võetud ning esimene sektor on meie mudeli järgi valmis saanud ja töö käib.
Pildil on Kõrgõstani naabrivalve logo ja plakat. Plakatil on kirjas:
Pildil on Kõrgõstani naabrivalve logo ja plakat. Plakatil on kirjas: Elamu omanike ühistu „ Birmidik zana igilik „ Tähelepanu! Maja on kohaliku omavalituse, miilitsa ja ELANIKE erilise kontrolli all !
OSCE abiga on moodustumas Eesti Naabrivalve ühingule sarnase ehitusega MTÜ Kõrgõzstani Naabrivalve ja nad on juba omale kodulehe valmis teinud http://dozor.in.kg/
Tiina ja minu ülesanne oligi aidata see MTÜ kiirelt ja efektiivselt tööle.
Selleks olid meil ettenähtud koolitused/seminarid uue MTÜ töötajatele (hetkel on neid kolm), potentsiaalsetele sektorivanematele ja uue MTÜ koostööpartneritele. Kolmapäevaks oli plaanis üks suurem Eesti ja Kõrgõzstani Naabrivalve tutvustav presentatsioon Biškeki kõikidele miilitsatele, ühistute esimeestele ja kohaliku omavalituse töötajatele.
Aga nüüd siis lähemalt, mida me viis päeva Biškekis kogesime…
Tallinna lennujaamas Tallinn-Riia lennukit oodates helistas meile Tiina abikaasa ja ütles, et just oli mingis online väljaandes uudis, et Kõrgõzstanis on avastatud 6 siberikatku juhtumit ja osad inimesed on juba surnud … otsustasime Tiinaga, et meie Biškekis liha ei söö ;) jaa jaaa :)
Meie reis Tallinnast algas esmaspäeval 9.juunil kell 16.30 ja nagu Tiina kirjutas jõudsime me Biškeki 10. juuni varahommiku. Tõepoolest lennukis minust paremal istuv rase naine lobises terve see 4,5 tundi ja ma ei saanud kordagi silma kinni .
Lennujaamas ootas meid OSCE töötaja, kes osavalt meid taksot pakkuvatest meestest läbi vedas:) Korter oli tõega väga jubedas majas aadressiga Tšokomorva 258. Seda pilti mu fotokas läks meil hiljem vaja, kui me pimedas Biškekis ära eksisime ja siis taksojuhile tee küsimiseks näitasime.
Kui te kunagi Kõrgõzstani reisite, siis hotellist tunduvalt odavam on rentida korter ja kui te suudate mööda vaadata prügihunnikust maja akna alla ning prussakast, kes koridoris sibab (mulle tundus, et see elukas, keda ma teisipäeva hommikul majja astudes nägin, on vähemalt 10 cm pikk, tal on suuuured kavalad silmad ning ta kindlasti tahab meiega kaasa tulla) siis on see päris hea lahendus. Korter ise oli puhas, konditsioneeriga, ruumikas ja normaalse köögiga. Nii, et peale esimest ehmatust olime me oma korteriga väga rahul.16.6.08
tagasi Eestis
ja oligi nii, et Kõrgõstanis pääsesime me internetti see ainuke kord, kui Tiina eelmise postituse kirjutas. Meile koostatud päevakava oli väga tihe ja korteris, kus me elasime internetti polnud.
Kui suurem osa nädalaga kogunenud tööd tehtud, hakkame siia blogisse oma visiidi muljeid ja pilte üles riputama.. aga etteruttavalt võin öelda, et lambasilm jäi söömata ning tänavaliiklusest pääsesime tervelt :)
küll on hea kodus tagasi olla!
Kui suurem osa nädalaga kogunenud tööd tehtud, hakkame siia blogisse oma visiidi muljeid ja pilte üles riputama.. aga etteruttavalt võin öelda, et lambasilm jäi söömata ning tänavaliiklusest pääsesime tervelt :)
küll on hea kodus tagasi olla!
10.6.08
Biskek, 40 kraadi sooja
Oleme nuud kenasti joudnud Biskeki ja ootame parasjagu OSCE tootajatega koosoleku algust. Lennud laksid kullaltki hasti, Tallinnas ja Riias selgitasime, et Korgostan ei ole Venemaa osa ja et me ei vaja Vene viisat.
Aga maailm on vaike - Moskva-Biskek lennul istus minu korval meesterahvas, kes k[sis, et mis keelt me Anne-Liiga raagime, kas hispaania keelt. ma siis vastu, et ei, eesti keelt raagime. Tema utles selle peale 'tere-tere vana kere' ... selgus, et tema ode elab Tallinnas Mannikul! ta ise elab Moskvas ja nende vanemad Korgostanis. Anne-Lii istus korvuti uhe korgostani naisterahvaga ja nagu AL vaidab, siis raakisid nad uksteisele lennureisi ajal oma elusaatustest.
Hommik vottis meid vastu 25 kraadises Biskekis, peale burokraatia labimist ootas meid OSCE auto, mis viis meid meie pessa, kus veedame jargmised neli paeva.
Korter on kolmetoaline, kullalt eemaletoukava valjanagemisega maja, aga korter tundub puhas.
Uued muljed, siis kui jalle voimalus tekib!
Aga maailm on vaike - Moskva-Biskek lennul istus minu korval meesterahvas, kes k[sis, et mis keelt me Anne-Liiga raagime, kas hispaania keelt. ma siis vastu, et ei, eesti keelt raagime. Tema utles selle peale 'tere-tere vana kere' ... selgus, et tema ode elab Tallinnas Mannikul! ta ise elab Moskvas ja nende vanemad Korgostanis. Anne-Lii istus korvuti uhe korgostani naisterahvaga ja nagu AL vaidab, siis raakisid nad uksteisele lennureisi ajal oma elusaatustest.
Hommik vottis meid vastu 25 kraadises Biskekis, peale burokraatia labimist ootas meid OSCE auto, mis viis meid meie pessa, kus veedame jargmised neli paeva.
Korter on kolmetoaline, kullalt eemaletoukava valjanagemisega maja, aga korter tundub puhas.
Uued muljed, siis kui jalle voimalus tekib!
9.6.08
Juhhei, Kõrgõstan!
Täna alustame Anne-Liiga sõitu Biškeki. Tallinn-Riia-Moskva-Biškek, hommikul 4.30 kohaliku aja järgi oleme kohal.
Saime täna ka programmi, olime juba veidi mures, et viimane nädal ei kuulnud Kõrgõstanist kippu ega kõppu, samas polnud meiel saadetud infot ööbimise kohta ega midagi.
Täna siis teame, et ees ootab paar koolitust, kus NVst räägime, üks matk :-) ja mitmeid kohtumisi kohalike aktivistidega.
Nii, et tuleb põnev nädal ja katsume leida ka võimaluse blogisse paar rida kirja panna.
Saime täna ka programmi, olime juba veidi mures, et viimane nädal ei kuulnud Kõrgõstanist kippu ega kõppu, samas polnud meiel saadetud infot ööbimise kohta ega midagi.
Täna siis teame, et ees ootab paar koolitust, kus NVst räägime, üks matk :-) ja mitmeid kohtumisi kohalike aktivistidega.
Nii, et tuleb põnev nädal ja katsume leida ka võimaluse blogisse paar rida kirja panna.
5.6.08
Pikk kokkuvõte kuriteoennetuse konverentsist Saksamaal ;-)
Saabusin äsja Saksamaalt Leipzigist, kus toimus 13nes Saksamaa kuritegevuse ennetuse kongress ning mille raames viidi läbi ka teine rahvusvaheline kuritegevuse ennetuse foorum. Tegemist on suurima kuritegevuse ennetuse alase üritusega Euroopas ning sel aastal oli peateemaks „Dedicated citizens-Safer community“ ehk aktiivsed kodanikud – turvalisem kogukond.
Enamus ettekandeid olid saksa keeles, kuid oli eraldi ettekannete osa inglise keeles, ava-ja lõppettekanded tõlgiti sünkroonselt inglise keelde. Siinkohal toongi välja mõned minu arvates huvitavamad mõtted ettekannetest.
Saksa Kriminoloogiauuringute Instituut Alam-Saksimaal on läbi viinud väga ulatusliku uuringu Saksamaa noorte meediatarbimisest ning selle seostest vägivaldse käitumisega. Mõned järeldused sellest uuringust:
· Mida madalam on haridustase ja sellest tulenevalt ka sissetulek, seda rohkem meediatehnikat on soetatud;
· Kõige rohkem tarbivad meediat erinevate kanalite läbi Saksamaal elavad türklased, kõige vähem sakslased.
· Võrreldi meedia tarbimist kahes linnas: Dortmundis (elatustasemelt kõige madalam linn Saksamaal ja Münchenit (kõige kõrgema elatustasemega). Dortmundis veetsid lapsed ekraani (TV, arvuti) ees päevas keskmiselt 4 tundi ja Münchenis 45 minutit
· Mida kauem laps ekraani ees istub, seda julmemaks lähevad filmid, mängud, millega ta aega sisustab. Samas ei leitud otsest seost vägivaldsete filmide/mängude vaatamise ja vägivaldse käitumise vahel, pigem on tegemist olulise riskifaktoriga. Kuna laps veedab palju aeg ekraani ees, siis uuring näitas õppetulemuste halvenemist ning ka isiksuse omaduste muutust (näiteks empaatiavõime vähenemine või kadumine). Vähene haridus on aga otseselt seotud vägivaldse käitumisega.
· Vaesus ei ole kuritegevuse põhjuseks, kui aga vaesusele lisandub hariduse puudus, siis on tegemist olulise riskifaktoritega
· Koolivägivald Saksamaal on oluliselt vähenenud ja seda selgitatakse peamiselt kolme põhjendusega: 1) koolid suhtlevad tihedalt politseiga (ka seal oli kunagi politsei ja kooli suhe väga pealiskaudne ja koolid pelgasid politseiga koostööd); 2) lapsed ise käituvad seaduskuulekamalt kuna kardavad tagajärgi; 3)koolides on tekkinud huvi ja kompetents tegeleda aktiivselt konfliktide ennetamise ja lahendamisega, õpitakse ja õpetatakse suhtlemisoskuseid. Olulist rolli peetakse ka perevägivalla vähenemisel.
· Samas on noorte hulgas suurenenud isikuvastased kuriteod
· Perevägivald on aasta aastalt vähenenud. Selle põhjuseks peetakse edukat ja aktiivset massimeedia tähelepanu teemale. Samas on perevägivald endiselt sage moslemite perekondades
· Vägivalla ennetamisel peetakse lahenduseks:
1. Haridussüsteemi muutmist, et kõigil oleks võimalik saada haridust
2. Meediatarbimise vähendamist laste hulgas
3. Perevägivalla vähendamist
Rohkem uuringust ja muud huvitavat saab lugeda http://www.kfn.de/home.htm
Osalesin ka huvitaval loengul kodanikujulgusest, see oli küll saksakeelne, aga üht-teist jäi ikka külge. Vahest tundub, et ainult Eestis räägitakse inimeste passiivsusest ja ükskõiksusest, kuid nagu selgus, on see suureks probleemiks ka Saksamaal. Professor Doktor Hans-Dieter Schwind rääkis mitmeid hiljuti toimunud õnnetusi, kus kõrvalseisjad oleksid saanud oma sekkumisega ära hoida inimese surma. Mis siis mõjutab elaniku otsust sekkuda ja teist inimest aidata?
· Kasu versus kahju – inimene hindab, mida antud situatsioon parasjagu mulle kaasa toob, kas ma ise ehk kannatan mingit kahju
· Pimedas sekkutakse ja aidatakse vähem
· Kenama välimusega naisi aidatakse meelsamini...
· Sekkumine sõltub mööduja hetkeemotsioonidest (kas ta sai näiteks just vallandmisteate või eelnes mõni positiivne sündmus)
· Mööduja isiklik kogemus – kas ta on ise abi saanud, on ise varem sekkunud ja mis mälestuse on see jätnud
· Mida rohkem inimesi mingit sündmust jälgib seda vähem neist sekkub. Arvatakse, et inimesi on palju, ju keegi ikka läheb appi
Mittesekkumiseks peetakse põhiliselt kolme põhjust:
1. Soov mitte segada ennast teiste asjadesse, toob veel äkki endale tüli kaasa (eriti levinud naabritevahelises suhtlemises)
2. Inimesel puudub kompetents ja võimekus sekkuda
3. Ei soovita võtta vastutust, mõeldakse, et miks just mina?
Jah, mõnigi loengus kuuldud tõsiasi pani ahhetama ja tekitas nõutust (eriti see välimuse järgi abistamine), aga tõesti, täitsa elulised tähelepanekud. Naabrivalve on kindlasti üks võimalus vähendada kogukonnas ükskõiksust, vähemasti on moraalne kohustus aidata. Teine asi ongi oskused ja kompetents, kus ehk ka naabrivalve saab läbi oma koolituste aidata. Õnneks on endiselt inimesi, kes ei vaata välimust, sugu ega ka seda, kas pärast aitamist tuleb auto keemilisse puhastusse viia. Saksamaal on tegelikult seadusandlikult mindud üsnagi äärmustesse ja mitteaitamine on karistatav (http://dejure.org/gesetze/StGB/323c.html)
Samas võiks teema laiendada ka isikutasandilt globaalseks – me kõik näeme, kuuleme, teame, mida tehakse inimestega Birmas, Sudaanis, Tiibetis jne, aga ei sekku, miks?
Enamus ettekandeid olid saksa keeles, kuid oli eraldi ettekannete osa inglise keeles, ava-ja lõppettekanded tõlgiti sünkroonselt inglise keelde. Siinkohal toongi välja mõned minu arvates huvitavamad mõtted ettekannetest.
Saksa Kriminoloogiauuringute Instituut Alam-Saksimaal on läbi viinud väga ulatusliku uuringu Saksamaa noorte meediatarbimisest ning selle seostest vägivaldse käitumisega. Mõned järeldused sellest uuringust:
· Mida madalam on haridustase ja sellest tulenevalt ka sissetulek, seda rohkem meediatehnikat on soetatud;
· Kõige rohkem tarbivad meediat erinevate kanalite läbi Saksamaal elavad türklased, kõige vähem sakslased.
· Võrreldi meedia tarbimist kahes linnas: Dortmundis (elatustasemelt kõige madalam linn Saksamaal ja Münchenit (kõige kõrgema elatustasemega). Dortmundis veetsid lapsed ekraani (TV, arvuti) ees päevas keskmiselt 4 tundi ja Münchenis 45 minutit
· Mida kauem laps ekraani ees istub, seda julmemaks lähevad filmid, mängud, millega ta aega sisustab. Samas ei leitud otsest seost vägivaldsete filmide/mängude vaatamise ja vägivaldse käitumise vahel, pigem on tegemist olulise riskifaktoriga. Kuna laps veedab palju aeg ekraani ees, siis uuring näitas õppetulemuste halvenemist ning ka isiksuse omaduste muutust (näiteks empaatiavõime vähenemine või kadumine). Vähene haridus on aga otseselt seotud vägivaldse käitumisega.
· Vaesus ei ole kuritegevuse põhjuseks, kui aga vaesusele lisandub hariduse puudus, siis on tegemist olulise riskifaktoritega
· Koolivägivald Saksamaal on oluliselt vähenenud ja seda selgitatakse peamiselt kolme põhjendusega: 1) koolid suhtlevad tihedalt politseiga (ka seal oli kunagi politsei ja kooli suhe väga pealiskaudne ja koolid pelgasid politseiga koostööd); 2) lapsed ise käituvad seaduskuulekamalt kuna kardavad tagajärgi; 3)koolides on tekkinud huvi ja kompetents tegeleda aktiivselt konfliktide ennetamise ja lahendamisega, õpitakse ja õpetatakse suhtlemisoskuseid. Olulist rolli peetakse ka perevägivalla vähenemisel.
· Samas on noorte hulgas suurenenud isikuvastased kuriteod
· Perevägivald on aasta aastalt vähenenud. Selle põhjuseks peetakse edukat ja aktiivset massimeedia tähelepanu teemale. Samas on perevägivald endiselt sage moslemite perekondades
· Vägivalla ennetamisel peetakse lahenduseks:
1. Haridussüsteemi muutmist, et kõigil oleks võimalik saada haridust
2. Meediatarbimise vähendamist laste hulgas
3. Perevägivalla vähendamist
Rohkem uuringust ja muud huvitavat saab lugeda http://www.kfn.de/home.htm
Osalesin ka huvitaval loengul kodanikujulgusest, see oli küll saksakeelne, aga üht-teist jäi ikka külge. Vahest tundub, et ainult Eestis räägitakse inimeste passiivsusest ja ükskõiksusest, kuid nagu selgus, on see suureks probleemiks ka Saksamaal. Professor Doktor Hans-Dieter Schwind rääkis mitmeid hiljuti toimunud õnnetusi, kus kõrvalseisjad oleksid saanud oma sekkumisega ära hoida inimese surma. Mis siis mõjutab elaniku otsust sekkuda ja teist inimest aidata?
· Kasu versus kahju – inimene hindab, mida antud situatsioon parasjagu mulle kaasa toob, kas ma ise ehk kannatan mingit kahju
· Pimedas sekkutakse ja aidatakse vähem
· Kenama välimusega naisi aidatakse meelsamini...
· Sekkumine sõltub mööduja hetkeemotsioonidest (kas ta sai näiteks just vallandmisteate või eelnes mõni positiivne sündmus)
· Mööduja isiklik kogemus – kas ta on ise abi saanud, on ise varem sekkunud ja mis mälestuse on see jätnud
· Mida rohkem inimesi mingit sündmust jälgib seda vähem neist sekkub. Arvatakse, et inimesi on palju, ju keegi ikka läheb appi
Mittesekkumiseks peetakse põhiliselt kolme põhjust:
1. Soov mitte segada ennast teiste asjadesse, toob veel äkki endale tüli kaasa (eriti levinud naabritevahelises suhtlemises)
2. Inimesel puudub kompetents ja võimekus sekkuda
3. Ei soovita võtta vastutust, mõeldakse, et miks just mina?
Jah, mõnigi loengus kuuldud tõsiasi pani ahhetama ja tekitas nõutust (eriti see välimuse järgi abistamine), aga tõesti, täitsa elulised tähelepanekud. Naabrivalve on kindlasti üks võimalus vähendada kogukonnas ükskõiksust, vähemasti on moraalne kohustus aidata. Teine asi ongi oskused ja kompetents, kus ehk ka naabrivalve saab läbi oma koolituste aidata. Õnneks on endiselt inimesi, kes ei vaata välimust, sugu ega ka seda, kas pärast aitamist tuleb auto keemilisse puhastusse viia. Saksamaal on tegelikult seadusandlikult mindud üsnagi äärmustesse ja mitteaitamine on karistatav (http://dejure.org/gesetze/StGB/323c.html)
Samas võiks teema laiendada ka isikutasandilt globaalseks – me kõik näeme, kuuleme, teame, mida tehakse inimestega Birmas, Sudaanis, Tiibetis jne, aga ei sekku, miks?
Muide, kodanikujulguse ja aktiivsuse teemakäsitluses ei unustatud mainimast Leipzigi linnaelanike tähtsust Saksamaa ajaloos. Nimelt sai just Leipzigist Nikolaikirche juurest alguse Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemine. 1989 aasta oktoobris kogunesid Nikolaikirche preestri üleskutsel kiriku juurde kodanikud, kes põletasid küünlaid ja rahumeelselt protestisid toimiva režiimi vastu. Kuu aega hiljem lammutati Berliini müür.
5.5.08
Mõtteid koristuspäevast!
Laupäeval oli siis töö ja vile ja koos ning käisime naabrivalve kontoritöötajatega metsaaluseid koristamas. Lisaks esindasid meid ka naabrivalve sektorid üle-Eesti, kus registreeriti oma koristusmeeskonnad (näiteks Piirsalus, Keilas, Viimsis, Harkus jne).
Meie koristada oli ~800 ruudune maatükike Mustamäel, algul muidugi mõtlesime, et oh, mis siin koristada on... aga ei olnud midagi siin naks ja valmis. Meie leiud oli põhiliselt olmeprügi, aga ka kõvasti võrkaeda, mõned voodipõhjad, traati, metalli, eterniiti, klaasi. Olime 4 täiskasvanut ja 2 last ning ligi kolm tundi läks aega, et see maatükk puhtaks saada. Mõnda metallitükki ei õnnestunudki maa alt välja kaevata. Eks meil kõigil oli peas küsimus, et miks inimene viskab oma vana kohvimasina põõsasse? või prügikoti? või vanad riided-jalanõud? Üks meie projektijuhtidest teadis, et see on mingisugune kaasasündinud peene nimega hälve. Ma ise pigem arvan, et see on samasugune sündroom, mida võib märgata ka näiteks liikluses ja kokkuvõtvalt öeldes on tegemist hoolimatusega.
Et mul on vaja see prügi oma silma alt ära saada ja esimene võimalus, mis pähe tuleb, on visata see kellegi teise territooriumile. Mind ei huvita, et selle prügi peab siis keegi teine ära koristama, koristagu, kui tahab! Mul on vaja kiiresti eessõitvast autost mööda saada, sõidangi, mis sest, et paremalt poolt või hoopis vastu tulevat autot pidurdama sundides. Sest mind ei huvita ja mul on vaja. Vat selline on minu arvates mõttekäik inimesel, kes süüdimatult oma prahi metsa viib.
Aga koristuspäev oli väga sujuvalt ja professionaalselt korraldatud. Arvestades ürituse mahtu ja esmakordsust tegid korraldajad super-tubli töö! Mina isiklikult kui ka Naabrivalve ühingu nimel tänan neid tublisid inimesi, kes selle suure ettevõtmisega tegelesid! Lugesin Ekspressist, et nagu ikka head ideed, oli ka Teeme ära kampaania selline juhuslik mõttepoeg ja näete, mis sellest sai :-) ja tegelikult peaks eesti rahvas korraldama tänukontserdid kogu sellele meeskonnale, kes koristuspäeva ja kõik sellega kaasneva korraldasid!
Aga edasi siis tuleb tegeleda naabrivalvega ja vaadata, et koristatud Eesti ka jääks puhtaks. Kui naabril prügikasti õues ei ole, siis võib ju küsida, et kuhu sa oma prügi viid? Või märgates prahi loopijat talle viisakalt mõista anda, et koristagu nüüd ära.
Jõuame ikka sinna ükskõiksuse ja hoolimatuse juurde tagasi, ümberkasvatamine võtab aega ja vajab veel kindlasti veel mõnd üle-riigilist koristuspäeva. Ja see suhtumine tuleb suures osas kodust kaasa ja puudutab mitte ainult prügiteemat. Ma alati mõtlen lugedes näiteks liiklusteema kommentaare, kuidas kõik räägivad, et rullnokad kihutavad ja rikuvad reegleid. Aga liikluses näen, et pereemad-pereisad, tavalised inimesed sõidavad nii, nagu oleks viimne päev. Nii et igaüks peaks vaatama kõigepealt peeglisse ja enda suhtumist analüüsima, sest need oleme ju meie, kes reostavad, lõhuvad, reegleid rikuvad.
Nii et peeglisse vaatama :-)
Meie koristada oli ~800 ruudune maatükike Mustamäel, algul muidugi mõtlesime, et oh, mis siin koristada on... aga ei olnud midagi siin naks ja valmis. Meie leiud oli põhiliselt olmeprügi, aga ka kõvasti võrkaeda, mõned voodipõhjad, traati, metalli, eterniiti, klaasi. Olime 4 täiskasvanut ja 2 last ning ligi kolm tundi läks aega, et see maatükk puhtaks saada. Mõnda metallitükki ei õnnestunudki maa alt välja kaevata. Eks meil kõigil oli peas küsimus, et miks inimene viskab oma vana kohvimasina põõsasse? või prügikoti? või vanad riided-jalanõud? Üks meie projektijuhtidest teadis, et see on mingisugune kaasasündinud peene nimega hälve. Ma ise pigem arvan, et see on samasugune sündroom, mida võib märgata ka näiteks liikluses ja kokkuvõtvalt öeldes on tegemist hoolimatusega.
Et mul on vaja see prügi oma silma alt ära saada ja esimene võimalus, mis pähe tuleb, on visata see kellegi teise territooriumile. Mind ei huvita, et selle prügi peab siis keegi teine ära koristama, koristagu, kui tahab! Mul on vaja kiiresti eessõitvast autost mööda saada, sõidangi, mis sest, et paremalt poolt või hoopis vastu tulevat autot pidurdama sundides. Sest mind ei huvita ja mul on vaja. Vat selline on minu arvates mõttekäik inimesel, kes süüdimatult oma prahi metsa viib.
Aga koristuspäev oli väga sujuvalt ja professionaalselt korraldatud. Arvestades ürituse mahtu ja esmakordsust tegid korraldajad super-tubli töö! Mina isiklikult kui ka Naabrivalve ühingu nimel tänan neid tublisid inimesi, kes selle suure ettevõtmisega tegelesid! Lugesin Ekspressist, et nagu ikka head ideed, oli ka Teeme ära kampaania selline juhuslik mõttepoeg ja näete, mis sellest sai :-) ja tegelikult peaks eesti rahvas korraldama tänukontserdid kogu sellele meeskonnale, kes koristuspäeva ja kõik sellega kaasneva korraldasid!
Aga edasi siis tuleb tegeleda naabrivalvega ja vaadata, et koristatud Eesti ka jääks puhtaks. Kui naabril prügikasti õues ei ole, siis võib ju küsida, et kuhu sa oma prügi viid? Või märgates prahi loopijat talle viisakalt mõista anda, et koristagu nüüd ära.
Jõuame ikka sinna ükskõiksuse ja hoolimatuse juurde tagasi, ümberkasvatamine võtab aega ja vajab veel kindlasti veel mõnd üle-riigilist koristuspäeva. Ja see suhtumine tuleb suures osas kodust kaasa ja puudutab mitte ainult prügiteemat. Ma alati mõtlen lugedes näiteks liiklusteema kommentaare, kuidas kõik räägivad, et rullnokad kihutavad ja rikuvad reegleid. Aga liikluses näen, et pereemad-pereisad, tavalised inimesed sõidavad nii, nagu oleks viimne päev. Nii et igaüks peaks vaatama kõigepealt peeglisse ja enda suhtumist analüüsima, sest need oleme ju meie, kes reostavad, lõhuvad, reegleid rikuvad.
Nii et peeglisse vaatama :-)
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
