Laupäeval oli siis töö ja vile ja koos ning käisime naabrivalve kontoritöötajatega metsaaluseid koristamas. Lisaks esindasid meid ka naabrivalve sektorid üle-Eesti, kus registreeriti oma koristusmeeskonnad (näiteks Piirsalus, Keilas, Viimsis, Harkus jne).
Meie koristada oli ~800 ruudune maatükike Mustamäel, algul muidugi mõtlesime, et oh, mis siin koristada on... aga ei olnud midagi siin naks ja valmis. Meie leiud oli põhiliselt olmeprügi, aga ka kõvasti võrkaeda, mõned voodipõhjad, traati, metalli, eterniiti, klaasi. Olime 4 täiskasvanut ja 2 last ning ligi kolm tundi läks aega, et see maatükk puhtaks saada. Mõnda metallitükki ei õnnestunudki maa alt välja kaevata. Eks meil kõigil oli peas küsimus, et miks inimene viskab oma vana kohvimasina põõsasse? või prügikoti? või vanad riided-jalanõud? Üks meie projektijuhtidest teadis, et see on mingisugune kaasasündinud peene nimega hälve. Ma ise pigem arvan, et see on samasugune sündroom, mida võib märgata ka näiteks liikluses ja kokkuvõtvalt öeldes on tegemist hoolimatusega.
Et mul on vaja see prügi oma silma alt ära saada ja esimene võimalus, mis pähe tuleb, on visata see kellegi teise territooriumile. Mind ei huvita, et selle prügi peab siis keegi teine ära koristama, koristagu, kui tahab! Mul on vaja kiiresti eessõitvast autost mööda saada, sõidangi, mis sest, et paremalt poolt või hoopis vastu tulevat autot pidurdama sundides. Sest mind ei huvita ja mul on vaja. Vat selline on minu arvates mõttekäik inimesel, kes süüdimatult oma prahi metsa viib.
Aga koristuspäev oli väga sujuvalt ja professionaalselt korraldatud. Arvestades ürituse mahtu ja esmakordsust tegid korraldajad super-tubli töö! Mina isiklikult kui ka Naabrivalve ühingu nimel tänan neid tublisid inimesi, kes selle suure ettevõtmisega tegelesid! Lugesin Ekspressist, et nagu ikka head ideed, oli ka Teeme ära kampaania selline juhuslik mõttepoeg ja näete, mis sellest sai :-) ja tegelikult peaks eesti rahvas korraldama tänukontserdid kogu sellele meeskonnale, kes koristuspäeva ja kõik sellega kaasneva korraldasid!
Aga edasi siis tuleb tegeleda naabrivalvega ja vaadata, et koristatud Eesti ka jääks puhtaks. Kui naabril prügikasti õues ei ole, siis võib ju küsida, et kuhu sa oma prügi viid? Või märgates prahi loopijat talle viisakalt mõista anda, et koristagu nüüd ära.
Jõuame ikka sinna ükskõiksuse ja hoolimatuse juurde tagasi, ümberkasvatamine võtab aega ja vajab veel kindlasti veel mõnd üle-riigilist koristuspäeva. Ja see suhtumine tuleb suures osas kodust kaasa ja puudutab mitte ainult prügiteemat. Ma alati mõtlen lugedes näiteks liiklusteema kommentaare, kuidas kõik räägivad, et rullnokad kihutavad ja rikuvad reegleid. Aga liikluses näen, et pereemad-pereisad, tavalised inimesed sõidavad nii, nagu oleks viimne päev. Nii et igaüks peaks vaatama kõigepealt peeglisse ja enda suhtumist analüüsima, sest need oleme ju meie, kes reostavad, lõhuvad, reegleid rikuvad.
Nii et peeglisse vaatama :-)
Meie koristada oli ~800 ruudune maatükike Mustamäel, algul muidugi mõtlesime, et oh, mis siin koristada on... aga ei olnud midagi siin naks ja valmis. Meie leiud oli põhiliselt olmeprügi, aga ka kõvasti võrkaeda, mõned voodipõhjad, traati, metalli, eterniiti, klaasi. Olime 4 täiskasvanut ja 2 last ning ligi kolm tundi läks aega, et see maatükk puhtaks saada. Mõnda metallitükki ei õnnestunudki maa alt välja kaevata. Eks meil kõigil oli peas küsimus, et miks inimene viskab oma vana kohvimasina põõsasse? või prügikoti? või vanad riided-jalanõud? Üks meie projektijuhtidest teadis, et see on mingisugune kaasasündinud peene nimega hälve. Ma ise pigem arvan, et see on samasugune sündroom, mida võib märgata ka näiteks liikluses ja kokkuvõtvalt öeldes on tegemist hoolimatusega.
Et mul on vaja see prügi oma silma alt ära saada ja esimene võimalus, mis pähe tuleb, on visata see kellegi teise territooriumile. Mind ei huvita, et selle prügi peab siis keegi teine ära koristama, koristagu, kui tahab! Mul on vaja kiiresti eessõitvast autost mööda saada, sõidangi, mis sest, et paremalt poolt või hoopis vastu tulevat autot pidurdama sundides. Sest mind ei huvita ja mul on vaja. Vat selline on minu arvates mõttekäik inimesel, kes süüdimatult oma prahi metsa viib.
Aga koristuspäev oli väga sujuvalt ja professionaalselt korraldatud. Arvestades ürituse mahtu ja esmakordsust tegid korraldajad super-tubli töö! Mina isiklikult kui ka Naabrivalve ühingu nimel tänan neid tublisid inimesi, kes selle suure ettevõtmisega tegelesid! Lugesin Ekspressist, et nagu ikka head ideed, oli ka Teeme ära kampaania selline juhuslik mõttepoeg ja näete, mis sellest sai :-) ja tegelikult peaks eesti rahvas korraldama tänukontserdid kogu sellele meeskonnale, kes koristuspäeva ja kõik sellega kaasneva korraldasid!
Aga edasi siis tuleb tegeleda naabrivalvega ja vaadata, et koristatud Eesti ka jääks puhtaks. Kui naabril prügikasti õues ei ole, siis võib ju küsida, et kuhu sa oma prügi viid? Või märgates prahi loopijat talle viisakalt mõista anda, et koristagu nüüd ära.
Jõuame ikka sinna ükskõiksuse ja hoolimatuse juurde tagasi, ümberkasvatamine võtab aega ja vajab veel kindlasti veel mõnd üle-riigilist koristuspäeva. Ja see suhtumine tuleb suures osas kodust kaasa ja puudutab mitte ainult prügiteemat. Ma alati mõtlen lugedes näiteks liiklusteema kommentaare, kuidas kõik räägivad, et rullnokad kihutavad ja rikuvad reegleid. Aga liikluses näen, et pereemad-pereisad, tavalised inimesed sõidavad nii, nagu oleks viimne päev. Nii et igaüks peaks vaatama kõigepealt peeglisse ja enda suhtumist analüüsima, sest need oleme ju meie, kes reostavad, lõhuvad, reegleid rikuvad.
Nii et peeglisse vaatama :-)
Postitused
