Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 2

Meie õppepäevadest osavõtjad olid ühistute esinaised (põhiliselt venelannad) kohaliku omavalituse e akimjat esindajad, miilitsad ning üks akšakall (vana mees, keda kõik teavad ja austavad) ja nemad olid kirgiisid.

Akimjati esindaja rääkis koolitusel, kuidas ta algul Ljudmillat tõsiselt ei võtnud, aga Ljudmilla „nastõrnast“ e. järjepidevus hakkas lõpuks mõjuma ja nüüd ta siis austab ja aitab Ljudmillat. Meie koolitused möödusid rohelist teed, lahustavat kohvi ja vett juues ning kuivatatud puuvilju ja küpsiseid näksides.. Inimesed kuulasid ja küsisid ja mõtlesid kaasa.. Lausa rõõm oli selliseid koolitusi läbi viia:)

Kolmapäeval pealelõunasele suurele presentatsioonile oli kohale kutsud enamus Biškeki nn konstaableid. Kõrgõzstanis miilitsad jalutavad tänaval ja tunnevad oma tänava elanikke.

Tiina rääkis algul eesti naabrivalve mudelist ning andis siis sõna Kõrgõstani naabrivalve esindajale Ljudmillale. Tiina ja Ljudmilla vahel istub Sergei, kes oli selle viie päeva jooksul meile giid, taksojuht, lõuna ja õhtusöögikaaslane ning turvamees. Samuti on Sergei koos Ljudmillaga Kõrgõstani Naabrivalve töötaja.

Kui Ljudmilla oktoobris Eestis käis, siis ta oli väga vaikne ja terve aeg kribas meie juttu oma pisikesse märkmikusse. Me veel mõtlesime, et kuidas ometi nad selle naabrivalve seal tööle saavad.. naabrivalve alustamiseks on vaja säravat ja julget inimest.. aga tuleb välja, et seda Ljudmilla ongi! Eestis ta lihtsalt kogus infot ja Biškekis ta analüüsis meilt kuuldu läbi ja kohandas natuke Kõrgõzstani jaoks ja tõepoolest tegigi asja ära. Ljudmilla esinemine seminaril oli väga veenev, et isegi minul tekkis tunne, et kuidas nad ometi niikaua on üldse ilma naabrivalveta elada saanud:)

Igatahes kui oli küsimuste aeg, astus meie laua juurde üks naisterahvas võttis mikrofoni ja tänas Eesti Naabrivalve ühingut, et nad kõigist endistest liiduvabariikidest just Kõrgõzstani välja valisid.

Peale seminari oli nn kohvipaus. Pikk miilits (vähemalt 2.07) - kelle kirgiisikeelset nime ma kahjuks enam ei mäleta, aga tõlkes tähendab see Teras. Teras on endine korvpallur ja ta rääkis, et on ka eestlastega koos mänginud.

Kuid kohvipausil ei jätkunud meile Tiinaga eriti pirukaid ja kooke, esiteks sellepärast, et enamus pisteti kotti ja teiseks sellepärast, et meid piirati ümber küsimuste ja kutsetega külla.. seega, kui me kunagi veel Kõrgõstani lähme, on meil olemas mitu mitu küllakutset. Inimesed on tõega avatud ja huvitaud naabrivalvest ning koostöötamisest ja meist, kui eestlastest samuti.

Meie küll usume, et naabrivalve läheb Kõrgõzstanis hästi tööle!

Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 1

http://www.kyrgyzstan.orexca.com/ ametlikku infot Kõrgõstanist.



Meid kutsuti OSCE poolt Biškeki viieks päevaks läbi viima seminare ja õppepäevi naabrivalve teemadel. Eelmise aasta mais käis Tarmo Vaik Biškekis naabrivalvet tutvustamas, oktoobris käisid Kõrgõstanist delegatsioon Eestis tutvumas ja selle aasta juuni teine nädal olime Tiina ja mina Biškekis sealseid aktiviste ja omavalituse töötajaid ning politseinike koolitamas.

See on nüüd kindel, et Eesti Naabrivalve mudel on Kõrgõzstanis töösse võetud ning esimene sektor on meie mudeli järgi valmis saanud ja töö käib.

Pildil on Kõrgõstani naabrivalve logo ja plakat. Plakatil on kirjas:

Elamu omanike ühistu „ Birmidik zana igilik „ Tähelepanu! Maja on kohaliku omavalituse, miilitsa ja ELANIKE erilise kontrolli all !

OSCE abiga on moodustumas Eesti Naabrivalve ühingule sarnase ehitusega MTÜ Kõrgõzstani Naabrivalve ja nad on juba omale kodulehe valmis teinud http://dozor.in.kg/
Tiina ja minu ülesanne oligi aidata see MTÜ kiirelt ja efektiivselt tööle.

Selleks olid meil ettenähtud koolitused/seminarid uue MTÜ töötajatele (hetkel on neid kolm), potentsiaalsetele sektorivanematele ja uue MTÜ koostööpartneritele. Kolmapäevaks oli plaanis üks suurem Eesti ja Kõrgõzstani Naabrivalve tutvustav presentatsioon Biškeki kõikidele miilitsatele, ühistute esimeestele ja kohaliku omavalituse töötajatele.

Aga nüüd siis lähemalt, mida me viis päeva Biškekis kogesime…

Tallinna lennujaamas Tallinn-Riia lennukit oodates helistas meile Tiina abikaasa ja ütles, et just oli mingis online väljaandes uudis, et Kõrgõzstanis on avastatud 6 siberikatku juhtumit ja osad inimesed on juba surnud … otsustasime Tiinaga, et meie Biškekis liha ei söö ;) jaa jaaa :)

Meie reis Tallinnast algas esmaspäeval 9.juunil kell 16.30 ja nagu Tiina kirjutas jõudsime me Biškeki 10. juuni varahommiku. Tõepoolest lennukis minust paremal istuv rase naine lobises terve see 4,5 tundi ja ma ei saanud kordagi silma kinni .

Lennujaamas ootas meid OSCE töötaja, kes osavalt meid taksot pakkuvatest meestest läbi vedas:) Korter oli tõega väga jubedas majas aadressiga Tšokomorva 258. Seda pilti mu fotokas läks meil hiljem vaja, kui me pimedas Biškekis ära eksisime ja siis taksojuhile tee küsimiseks näitasime.

Kui te kunagi Kõrgõzstani reisite, siis hotellist tunduvalt odavam on rentida korter ja kui te suudate mööda vaadata prügihunnikust maja akna alla ning prussakast, kes koridoris sibab (mulle tundus, et see elukas, keda ma teisipäeva hommikul majja astudes nägin, on vähemalt 10 cm pikk, tal on suuuured kavalad silmad ning ta kindlasti tahab meiega kaasa tulla) siis on see päris hea lahendus. Korter ise oli puhas, konditsioneeriga, ruumikas ja normaalse köögiga. Nii, et peale esimest ehmatust olime me oma korteriga väga rahul.

tagasi Eestis

ja oligi nii, et Kõrgõstanis pääsesime me internetti see ainuke kord, kui Tiina eelmise postituse kirjutas. Meile koostatud päevakava oli väga tihe ja korteris, kus me elasime internetti polnud.
Kui suurem osa nädalaga kogunenud tööd tehtud, hakkame siia blogisse oma visiidi muljeid ja pilte üles riputama.. aga etteruttavalt võin öelda, et lambasilm jäi söömata ning tänavaliiklusest pääsesime tervelt :)
küll on hea kodus tagasi olla!