Käsiraamatu kampaania auhinnad said jagatud!

Eesti Naabrivalve Ühing alustas käsiraamatu lugude kampaaniat kõigis naabrivalve sektorites veebruari alguses eesmärgiga koguda meie liikmetelt kasulikke ja huvitavaid ideid, mida hiljem trükisena avaldada. Eile, 9.märtsil lugesime kampaania lõppenuks ja ühingu juhatus loosis välja auhinnad lugude esitajate vahel.

Peaauhinna, reisi Inglismaale sealse naabrivalvega tutvumiseks võitis Maris Rosimannus Tallinnast Mirta II naabrivalve sektorist. Palju-palju õnne!

Võimaluse osaleda politseipatrullis Põhja-Tallinnas võitis Tõnu Vahter, Ääsmäelt Kasemäe sektorist. Ülejäänud auhinnad, meened ühingu suursponsorilt Ergo Kindlustuselt, Tallinna Linnavalitsuselt, Maanteeametilt läksid Tallinnasse, Häädemeestele ja Viimsisse. Päästeameti eriauhinna tuleohutuse valdkonnas ellu viidud tegevuste eest võitis Malle Karjatse Tallinnast.

Kõikide auhinna saajatega on ühendust võetud!

Kokku saime 27 lugu. Meile kirjutati naabritega ühistest tegevustest, videovalve abil saavutatud edusammudest, koostööst politseiga, põhjustest, miks naabrivalvega liituti ja mis mõju see on kogukonnale avaldanud, lärmavate naabrite rahustamiseks ette võetud tegevustest, liiklushuligaanide tabamisest jne.

Edasi sorteerime lood ja otsime juurde lisainformatsiooni. Kindlasti saame käsiraamatu sisu jaoks huvitavaid ideid ka Inglismaa kolleegidelt.

Suur tänu kõikidele, kes oma lood meile saatsid ja veelkord õnnitlused auhindade saajatele!

Vana naine päästis noore mehe elu

Sõitsin pühapäeva hommikul linna, kell oli nii 12 ja inimsed väga rahulikud bussis. Mõtlesin oma mõtteid, kui järsku hakkasid 2 meest kaklema, vaatasin, nii keskealised mehed rüselevad, aga üks oli selgelt agressiiivne, teine kaitses ennast. Mõtlesin, et huvitav, miks keegi ei sekku, aga ma ise ka tegelikult ei teinud midagi ja ei saanud ka aru, mida teha. Üks mees hakkas teist kägistama ja see oli juba täiesti tõsine asi, mõni hetk ja ... ja siis hüüdis üks vana venelanna – Miilits, kutsuge miilits. Nüüd sain ka mina kõnevõime tagasi ja karjusime juba mõlemad miilits, sest tundus, et see mõjus. Kohe sõnade miilits peale laskis see mees teise lahti ja püüdis tast ka eemale hoiduda, kuigi ta viha oli väga suur ja ta võitles sooviga jätkata ja meie muudkui kajusime. Bussijut tegi ukse lahti ja see mees väljus. Hetkel tundus see ka kõige parem lahendus, muidu oleks ta veel võinud midagi teha ja ei tundunud, et me oleksime suutunud teda politsei tulekuni kinni hoida. Teisest küljest muidugi, eks ta on ikka vihane ja keegi kindalsti häirib teda veel. Ma ei tea, millest tüli alguse sai, ja kas üldse sai, aga täitsa uskumatu on see, kuidas igasugune sekkumine aitab. Kuidas üks nii 80 aastane naine päästis ühe noore mehe elu ja seda ainult julguse ja kiire reaktsiooniga ja seda täiesti juhuslikult.

Tulekustutid, suitsuandurid ja meie lähedased

Meie ostame nüüd enda trepikotta tulekustutid. See tähendab igasse korterisse. Oleme kaalunud erinevaid variante ja koridris me neid hoida ei saa, sest paraku viidaks need kohe ära. Katsetasime suitsuanduritega ja nädalaga olid kõik kadunud. Suitsuandurid siiski ostsime uued ja panime väiksetesse koridoridesse, neisse, mis on naabritega ühised. Teoreetiliselt, sest praktikas andsime andurid inimestele kätte koos instruktsiooniga, pange kas teibiga või kruvidega üles ja keegi ei pannud. Kõik hoiavad neid karbis. Mina ise ka, aga siis otustasin, et annan ise eeskuju ja kutsusin ühistust töömehe. Pärast pikka selgitust , milleks neid vaja ja milles seisneb nende mõte, sattus ta hoogu, läks tõi õiged tööriistad ja nii on meil 2 andurit, 1 esikus, 1 vahekoridoris ja igaks juhuks panin ka uuesti trepikotta, kuid see kadus varsti. Tundub siiski, et inimestel ei ole nii lihtne neid üles panna, kui arvatakse ja isegi meie töömehel ei olnud, seega ma väga soovitaksin siiski ühistul see asi ära korraldada, et kõik oleks komplektis, andur, ülespanek ja samuti patareid. Patareisid müüakse küll igalpool, välja arvatud neid väikseid kandilisi. Minul kulus ikka mitu kuud, et leida pood, kus neid müüakse. Tavapoodides, kus ma käin, kesklinnas neid küll ei müüda. Kas inimesed ikka lähevad patarei pärast teise linna otsa, see on väga kahtlane. Muidugi on alguses suitsuanduritel patareid kaasas, aga nad saavad varsti tühjaks ja siis on oht, et andur jääb seisma. Kaalun isegi, et lähen ostan patarei ühele naisele, kes rääkis, et andur signaalitab, vist on rikkis. Seletasin küll, milles asi ja kus patareisid müüakse, aga lihtsam on minna ise ja korraga väike varu osta. Mina avastasin ainult ühe poe, Sadama Rimi ja ka seal nurga taha peidetud, otsinguteks kulus ikka mitu kuud, kuna aega ka pole nii palju.

Teine asi on tulekustutid. Alguses tundus nende kasutamine tohutult keeruline. Meenub uduselt nõukogude aeg ja soov neid tagurpidi keerata, aga pärast naabrivalve koolitust, kus saime neid ise proovida, tundub kustuti hästi lihtne ja efektiivne. Tõesti, igaüks saab sellega hakkama, ka lapsed ja kui efektiivsed nad tegelikult on ! Muidugi saab ka veega kustutada, aga teoreetiliselt, sest kustutis on kõik valmis, aga kuni sa vett kogud, tuli levib ja meil on raske seda uskuda, aga juba mõne minutiga muutub tulekahju nii suureks, et ise seda enam kustutada ei suuda. Ma olen alati arvanud ka, et tuleb kiirelt helistada ja tuletõrje kohale kutsuda, aga peale teist naabrivalve koolitust, kus näidati õppefilmi tule levikust ja selle kiirusest ning öeldi ka, et reaalselt kulub tuletõrjeautol kohalejõumiseks rohkem aega, kuigi ainult 5 minutit, siis sain aru, et kõik sõltub meist endist, st tuli tuleb ikka ise kustutada, vähemalt oma korteris. Muidugi tuleb kohe mõte, et ehk meil midagi ei juhtu, aga samuti ei tahaks seda suurt ballooni esikus hoida, ebaesteetiline ja muidugi väga kallis. Teisest küljest märkan neid balllone igal pool, isegi kirikus, rääkimata kontoritest ja koolitusruumidest ja alati tuleb mõte, et nad hoolivad meist, tõesti hoolivad ja ma mõtlen, et oma lähedastest peab sama palju hoolima !

Teine probleem, raha, on muidugi ka väga tähtis. Meil on ühistu hästi tore ja lubas kutsutid ise välja osta, tegelikult ka suitsuandurid, seega maksame neile tagasi 100 krooni kaupa kuus ja mõned ka 50 kaupa. Nii odav, kui see ka ei tundu, paljudel ei ole isegi seda raha ja nad ootavad paremaid aegu.

Muidugi ei kavatsenud ma kirjutada sellest advendiajal, aga lugesin statistikat, et kõige rohkem inimesi hukkub tulekahjudes just detsembris. Samuti on hea näidata hoolitsust üles oma lähedaste eest just nüüd, enne jõule. Kuna naabrivalve koostööpatrner on Tamrex, siis tegid nad soodustust nii meile, kui edastavad oma pakkumise ka teile kõigile naabrivalve kodulehel. Ja minu arvates on tulekustutitga nagu vihmavarjugagi, loodad ikka, et kui on kaasas, siis vihma ei tule !