20.6.08

Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 4

OSCE töötaja palus (aga võib olla palkas), et Sergei meid valvaks ja turvaks.. esimese ja teise päeva me kannatasime selle ära, kuid kolmandal päeval keeldusime me Sergei teenetest. Me tahtsime ise linnas ringi jalutada ja proovisimegi kolmapäeva õhtul ise söögikohast oma korterisse jalutada:) Sergei ja Ljudmilla olid küll mures, et kuidas me küll jõuame.

Biškek on õhtuti väga pime… tänavavalgustus puudub. Kella üheksa aeg läheb kiirelt pimedaks ja siis on igaühe enda asi, kuidas ta tänavaaukudest mööda saab. Teel õhtusöögilt oma korterisse nägid me teravad kassisilmad õnneks ära, et ühel kanalisatsiooni kaevul puudub luuk.. ja kell 21.10 oli väljas +29..
Ja siis me korra eksime ära ja küsisime taksojuhilt teed. Aga see taksojuht juhendas meid valesti, kui me jõudsime ristmikule, kus taksojuhi järgi oleks me pidanud vasakule pöörama, siis õnneks tuli Tiinale ühe maja järgi meelde, et tuleb siiski vasakule minna ja nii me jõudsimegi õnnelikult korterisse. Järgnevatel päevadel me orienteerusime juba päris hästi ja saime linnas ise hakkama. Enam me ära ei eksinud, mis siis, et meil linnakaarti polnud.

Aga Kõrgõzstanist kirjutades ei saa ma kuidagi üle ega ümber söögist.. Sealmaal süüakse ainult LIHA, see on kõikide toitude alus ja enamasti on see lambaliha, äärmisel juhul kõlbab veiseliha ja sealiha peaaegu ei pakutagi.
Šašlõkk on seal muidugi super.. seda pakutakse koos õhukesteks ratasteks lõigatud sibulaga. Kui tõstad omale sibula taldrikusse, siis tuleb see üle valada nõrga äädikalahusega.. Praegu seda kirjutades, hakkavad neelud käima. Igatahes on Biškekis šašlõkk odav, üks vars maksab umbes 15.- krooni ja seda siis nii lamba- kui kanalihaga. Aga see kanalihašašlõkk ei ole kanarinnalihast, kana on lihtsalt tükkideks raiutud ja ükskord me nn kanašašlõkk koosnes peaasjalikult luudest ja kananahast.

Neljapäeva õhtul 12.juunil, oli meil OSCE töötajatega pidulik õhtusöök, Biškeki vastvalminud söögikohas „Starõi gorod". Kuna meie Tiinaga olime aukülalised, siis tõsteti toit meile esimesena ja vaadati me nägusid, kuidas see meile maitseb :) Kui šašlõkil seda lambakasuka maitset polnud, siis restoranis pakutul esimesel roal oli küll spetsiifiline maitse… ja kuna minule pani Melis (kes võttis endale meie seltskonnapea rolli) esimesena lambaliha taldrikule, siis sain ma pekise tüki ja lambapekk on ikka jubeda maitsega küll. Õnneks plohv oli väga hea ja rohelist teed kanti meie laule oma 10 kannu kindlasti.

Aga seda me küll ei kogenud kordagi, et meid ei võta tõsiselt, sellepärast, et me oleme naised. Pigem oli suhtumine lausa vastupidine, et vaata kui noored ja nii tublid, meid kuulati huviga ja esitati küsimusi.. nii naabrivalve kui Eesti kohta üldse. Seega naised on sealmaal ikkagi inimesed ;) kuigi plohvi pidid mehed paremini tegema ja rohelisel teel pidi parem maitse olema, kui mees seda valab.

Kommentaare ei ole: