Kokkuvõte Kõrgõzstani reisist. Osa 5

Mägedesse viidi meid reedel, 13. juunil. Ljudmilla ütles, et see on Tjan-Šani algus ja Ala-Artša looduskaitseala.
Mägedesse sõidetakse autoga. Mägedeseltskonna moodustasid Kõrgõzstani naabrivalve töötajad Ljudmilla ja Sergei ning viimase abikaasa Oksana.
Kui Biškek on kõrbelt tagasi võideldud maa (kogu linn on kastmissüsteeme täis), siis 15 km põhja poole hakkavad äkki mäed ja ilma kastmisveeta rohelus. Linnast väljas on ka Kõrgõzstanis nn põllukülad tekkima hakanud, ehitatakse uusi maju, aga nende majade ümber on kõigepealt kõrge kivist aed laotud ja alles siis majaga alustatud.
Teel mäkke nägime meest, kes seisis oma auto juures ja vehkisid kätega. Meie peatumise peale küsis mees, ega meil juhtumisi tosooli kaasas pole.. meil ei olnud. Oksana kommenteeris, et kohalikud ongi sihukesed, et nad üldse EI MÕTLE! et muudkui aga istuvad autosse ja sõidavad - õli ei vaheta, tosooli ei kontrolli.. suhtuvad autosse kui hobusesse, kui see enam ei tööta (jookse), siis lihtsalt müüvad ära (lasevad maha). Meie saatjateks selle nädala jooksul olid Kõrgõzstanis sündinud venelased ja ega me päriselt kirgiisidega ei tutvunudki. Seega ma ei tea kohalike suhtumist hobusesse, aga autod on seal kas läikima nühitud dziibid või ülekoormatud ja kohe kohe lagunevad "zigullid".

Igatahes, kui olime jõudnud parkimisplatsile (ei mäletagi oli see nüüd 2000 või 3000 m üle merepinna, aga minul igatahes oli üles sõites mitu korda kõrvad lukku läinud :)Oksana ei soovinud kõrgemale minna ja nii me suundusimegi kolmekesi - Tiina, Ljudmilla ja mina koos matkama.. Päike paistis lagipähe ja Tiina kõrvetas kiirelt õlad, 20 faktoriga päikesekreem kaitses siiski hullemast.

Kuidagi ei saanud ümber ka soovipuust.. Ljudmillal oli teadja naisena taskurätik kaasas ja ta rebis meile ribad (meie Tiinaga poleks oma riietelt küll ühtegi kiudu annetada saanud) Me sidusime taskurätiku riba soovipuu külge, vaatame kas me soovid nüüd täide lähevad. Nagu arvata võite soovisime loomulikult, et naabrivalve ühingu läheks jätkuvalt hästi- meie rahastamismured laheneks kiirelt ja õiglaselt ning et igas Eesti maakonnas oleks tööl meie oma projektijuht jne :)

Tõesti, taevas mägedes on teist värvi... fotode ja sõnadega ongi raske mägede tunnet edasi anda. Eks ma olin ju ennegi neid mägedefännide jutte kuulanud ja mõelnud omaette, et nohjah :)... aga tõepoolest see vist ongi nii, et kui sa oled juba mägedes, siis alla minnes tahaks tagasi :) ei teagi mis see on (võib olla lihtsalt hapnikupuudusest ja mägedefenomenist palju kuulnuna, hakkasingi tundma, et eks ma pea nüüd korralikud matkasaapad ja lennukipileti ostma:) )

rohkem pilte Nagis!