KUI NAABER LÄRMAB

Mina elan ilusas korteris kõrgel Lasnamäel, ilus vaade kaugusesse ja ilus on ka meie kodutee, Kadriorg, mereäär koos inglikujuga ja lauluväljaku veerg. Meie rajoon tuletab mulle meelde Montmartre`t Pariisis ja elu peaks olema täiesti ideaalne, aga siiski, kojuminek teeb mind alati kurvaks.
Minul on lärmakad naabrid. All elab mees, kelle juures on alati peod ja üleval noor pere, kes alati tülitseb. Ma ei tea, mida teha ülemiste naabritega, peale vestluste, raamatute ja muude heade soovituste, kuid alumiste naabritega olen püüdnud tegeleda tõsiselt. Alustasin ka vestlustest, aga sain õige pea aru, et nemad oskavad paremini vestelda kui mina. Nemad lärmavad, mina keelan ja alati lõpeb lugu nendepoolse vabandusega ja lubadusega mitte enam teha, ärge ainult seekord politseid kutsuge. Muusika pannakse natuke vaiksemaks ja ma tunnen, et olen edu saavutanud. Mõne aja pärast sain aru, et ka nemad on edu saavutanud. Pidu kestab ja järgmine kord on veelgi kindlam kokku tulla, sest alati võib olla minu peale kindel, kui natuke mulle järgi anda, annan mina palju neile järgi. Võtsin ühendust konstaabliga, kutsusin patrulli ja lootsin, et nüüd kõik paraneb, aga mitte midagi. Kõik kordus. Peod, lärm, muusika. Mulle jäi arusaamatuks, miks meie konstaabel, kes kõigi teiste lärmajatega on edu saavutanud, minu naabritega seda ei saavuta. Muidugi, teised on tavalised inimesed, minu omad rasked kujud. Mees on meremees, kui ta on maal, siis ta joob ja sinna kogunevad kõik, kes juua tahavad. Kindlasti tuleb tema poeg, koos oma sõpradega. Poeg ise on vangis olnud ja korduvalt ja tundub, et ka tema sõbrad. Meie trepikoda on täis pidevat sigimist-sagimist öisel ajal ja kõik külalised näevad ühel või teisel viisil hirmutavad välja. Mees oli kunagi väga hea huumorimeelega, poeg väga võluv suhtleja. Pikaajalised naabrid. Tunnen neid ja nemad mind. Raske on käituda nendega ametlikult ja nendel on veelgi raskem mind ametlikult võtta, kuigi olen trepikoja vanem ja naabrivalvesektori vanem, aga nende jaoks siiski oma naaber.
Konstaabel ütles, et peab kutsuma patrulli. Tavaliselt aga, kui ma helistan, et patrulli kutsuda, siis küsitakse kohe, et kas korduv probleem ja parem on siis kirjutada konstaablile avaldus. Seekord aga tundsin, et mulle aitab !
Ütlesin, et just konstaabel käskiski patrulli kutsuda, et ta saaks neid karistada ja praegu nad kaklevad ja tundus, et see mõjus. Patrull tuli 10 minutiga ja oli väga toimekas. Ust neile lahti ei tehtud, küll aga öeldi, et mis te nüüd, pole siin mingit lärmi ega kaklust ja rohkem ei tee. Politseinikud tulid minu juurde ja koostasime protokolli, taustaks kaklus. Nad olid hästi sümpaatsed, rahustasid mind ja ütlesid, et ma tegin väga õigesti, tuleb alati kutsuda patrull ja kirjutada avaldus ja et kuigi pole palju lootust, et mu naabritele see mõjub, aga peab ikka lootma. Järgmisel päeval aga saatsin meili Naabrivalvele ja samuti ülemkomissar Tarvo Ingerainenile, kes alati meie naabrivalve ümarlaudadel räägib, et ei tohi kannatada naabrite käes, vaid tuleb kutsuda politsei ja alati leidub lahendus. Milline ? Miks meie probleem ei lahene ? Ta ütles mulle väga huvita asja. Patrull tuleb kutsuda iga öö, kui naaber lärmab. Aga minu naaber lärmab iga öö, ma ei saa ju iga öö patrulli kutsuda, kui tihti mina peaksin kutsuma. Kas kord kuus, kord nädalas ? Iga öö, vastas ta, kui nad lärmavad. Iga öö kohta algatatakse eraldi menetlus ja eraldi trahv. Mu tuju paranes natuke. Üks nädal – 42 00, üks kuu 180 000. Kas minu naaber jääks ükskõikseks ? Ma ei usu. Tuli välja, et viga tõesti oli minus. Ma ei julgenud patrulli tihti kutsuda, pealegi, kunagi ütles mulle patrull, et nad tulevad ühe korra ainult. Ja mulle meeldis oma naabritega vestelda, ma tundsin ennast hea inimesena, kui jätsin patrulli kutsumata. Kaastundlik. Tasapisi sain küll aru, et kui ma takistan nende ebanormaalset eluviisi, siis aitan neid rohkem. Kui nad öösel magavad, on nad päeval toimekamad, kui nad vähem joovad, on nad paremad inimesed ja kui nende sõbrad siia ei kogune, siis ei toeta ma kriminaalsete inimeste ühisettevõtmisi. Plusse kui palju ! Naabrivalvelt aga sain veelgi toredama meili. Nad ütlesid, et kui naabrile on 2 korda politseipatrull välja kutsutud, siis peab ühistu tegema neile hoiatuse, et kui nad veel korda rikuvad, saab algatada sundmüügi. Ma ei tea, kas ma sundmüügiga oleksin oma südames nõustunud, kui nad ei oleks päeval muusikat põhja keeranud ja ma mõtlesin,et jaa, on ikka seadus kummaline, öösel saab teha trahve, aga päeval mitte. Ja kuidas saab elada selles lärmis? Väikesed lapsed, vanurid, haiged ja ka meie ise, keegi ei suuda seda. Järgmisel ööl kutsusin jälle politsei. Seekord ütles politsei kohe, et patrull tuleb ainult siis, kui teete avalduse ja avaldus kirjutage kohe valmis. Oli pool kolm öösel ja patrull tuli mõne minutiga. Minu naaber oli väga pahane, aga patrull hästi rõõmus. Nii tore, et te kirjutasite avalduse. Nüüd saab hakata neile trahvi tegema ja teie elu läheb paremaks ! Ma olin nii ääretult liigutatud. Enamus inimesi mõtleb nagu mina, et tegelikult ei tohiks me politseid selliste pisiasjadega nagu lärmav naaber tülitada, et nad püüavad mõrtsukaid ja röövleid ja meie takistame nende tööd. Tundub, et politsei ise nii ei mõtle, nad näevad tervikut. Nad tahavad ka aidata meid.
Võib-olla peaksime meie ka rohkem aitama neid, olema partnerid, alati kindlalt korra ja rahu poolel, headuse poolel. Meie jaoks võib olla raske olla öösel üleval, oodata patrulli kolm tundi, sest nii võib juhtuda või kirjutada avaldus , meil võib olla hirm või ebamugavustunne, kuid kui me seda teeme, siis meisse tuleb rahu. Me oleme teinud õiget asja. Ja veel, patrull on tunnistaja ja kui meie veenev naaber ütleb hiljem kohtus, et midagi ju ei olnud ja ta seejuures nii usutav välja näeb, siis kohtunik vaatab politseipatrulli tunnistusi ja jääb uskuma meid, tavalisi rahuarmastavaid inimesi. Meie ja politsei tunnistusi. Kirjutasin ka täpsed juhised eesti ja vene keeles meie kõigile 216 korterile, et ka nemad teaksid, kuidas abi saada. Kui keegi soovib, võin need ka teile meilida, teil vähem tööd ja rohkem inimesi saab abi ja kirjalik info on ka usaldusväärsem.
Ja mida küll teha oma ülemiste naabritega ?