VAHEJUHTUMID BUSSIS

See juhtus 20.augustil , inimesed sõitsid Kadriorgu, seal toimus pidulik kontsert presidendi roosiaias. Minult oli just hiljuti bussis mobiiltelefon varastatud ja nii vaatasin kahtlustavalt trammi sisenevaid noormehi. 3 noormeest, aga üks läks kuhugi mujale, järelikult siiski 2 tuttavat, tegin ruttu järelduse ja noormehed võlusid oma viisakusega. Armastan väga viisakaid inimesi, aga nende puhul oli see eriline, tundsin kohe erilist turvalisust ja unustasin oma koti kus seda ja teist. Viimasel hetkel jooksid veel trammi peale 2 vanadaami. Jutust sai aru, et nad olid tulnud kirikust ja suundusid ka Kadriorgu kontserdile. Noormehed olid ka nendega nii liigutavalt viisakad, et mu süda sulas. Milline ilus pühapäev! Selle idülli katkestas aga kellegi karjatus – võtke ta kinni, ta varastas rahakoti ! Tekkis tohutu segadus. Või siiski mitte, mitte segadus, vaid väga läbimõeldud ja korrastatud tegevus. Ühed hoiatasid trammijuhti, teised kutsusid politsei ja kolmandad vaatasid ringi, et leida kaasosalisi. Minu kõrval istus üks isa pojaga ja ta väike poeg oli samuti kaasa haaratud, aga isa oli vihane ja vaigistas teda. Nende vestlus haaras mind ja osa trammis toimuvast läks kaduma. Politsei, sisistas isa pahaselt. Kellel seda vaja on, rääkis ta pojale. Kas meil ei ole piletit, küsis selle peale murelikult väike poiss. Pilet, sai isa pahaseks ja poiss ütles kurvalt, et aga me võiksime ju osta, meil on raha, pakkus ta. Isa oli vait ja vihane. Poeg andis järgi, ta nii armastas oma isa ja ometi elas ta kõigele toimuvale nii kaasa, nii tahtis olla osa korralikust maailmast, kuigi tema ju kindlasti ise oli, ainult isa ei tahtnud sellega kaasa tulla. Vahepeal aga oli trammis toimunud palju, kätte saadi varas, kes oli üks neist võluvatest noormeestest ja ta suundus ukse poole, kus olid ees need kaks vanadaami. Teistest sai ta mööda, aga need daamid olid ees ja üsna õnnetud. Kui me laseme ta mööda, siis ta pääseb põgenema ja kui jääme ette, siis teeb ta meile midagi, arutasid nad omavahel ja otsustasid kaitsta väljapääsu oma kehaga, silmas pisarad, sest oli ka selge, et taolisel tüübil, kurjategijal, võib ju ka olla nuga, aga jõudu vähemalt mitu korda rohkem kui neil vanadaamidel kokku. Noormees teadis seda ise ka ja vaataski vist sellepärast mulle otsa. Kahvatasin, sest sain aru, et ka mina pean tegema sama otsuse, kas jääda ette või lasta tal minna. Vaatasin talle otsa ja ütlesin talle mõttes, et ma jään, sest kui need daamid jäävad, kuidas saab minu elu rohkem väärt olla. Noormees rahunes ja andis alla. Ka teine noormees tuvastati ruttu, üks neist viisakatest. Peab olema ka kolmas, hõikas keegi, nad on alati kolmekesi. Tema , näitasid kõik minu peale ja vaatasid otse mind. Ma kaotasin kõnevõime ja jalad läksid nõrgaks. Tema, hüüti uuesti ja seekord vaadati minust juba natuke mööda. Pöörasin ennast ringi ja otse minu selja taga seisis kolmas viisakas noormees. Hoidsin oma kotti tema vastas. Vaadake oma kotti, kas teil on kõik alles, hüüdis keegi. Imekombel oli, kuigi vist põhiliselt selle tõttu, et üks varas püüti kinni. Kohe oli ka kohal politsei, kuigi teatud aeg jah, pidid inimesed uksi oma kehaga turvama. Inimesed näitasid kohe ära, see, see ja see noormees. Politsei tundis neid kõiki nimepidi ja noormehed muutusid kohe taltsaks ja naispolitseinik, kes huumoriga noormehed kokku korjas, oli nagu hoolitsev ema, kes oma lastel juba ülepeakaela minna ei lase, vaid kindal käel neid jälle korrale kutsub. Inimesed naersid ja kuna lõppvaatus toimus Kadriorus, siis läksid trammist maha ja suundusid kontserdile. See lugu juhtus nii kolm aastat tagasi ja ma tundsin, et riik on tugev, on põhjust pidutseda. Muuseas, eelmine mobiiltelefon varastati mul bussis ja hoopis teisel viisil. Ei mingit viisakust. Aga samuti väga hea inimeste tundmine. Sisenesid noormehed ja püüdsid näida kergelt purjus. Oli arusaadav, et purjus nad just ei olnud ja tahtsin ka väga oma koti kohe nende eest ära tõsta, aga see soov olla viisakas, mitte neid põhjuseta kahtlustada, solvata, oli minus nii tugev ja ma sundisin ennast olema rahulik ja jätma oma kott nende poole. Nad ei puutunud mu kotti ja koti unustasin kohe, sest nad vajusid mulle kergelt otsa ja ma püüdsin neid eemale suruda ja jälle, aimasin halba, aga see soov olla viisakas, ja ma ei kontrollinud kohe oma kotti. Muidugi, nad läksid maha ja minu mobiil nendega. Läksin politseisse ja kirjutasin avalduse. Politseinik kuulas mu juttu ja oli täiesti hämmastunud, ja ma sain aru küll, mis ta tahtis öelda, aga oli ka nii kena, et ta jättis selle ütlemata. Ta ütles hoopis, et väga hea, et te avalduse kirjutate , et nad võivad juhuslikult vahele jääda, näiteks mingis haarangus narkomaanidele või muude vargustega ja siis kontrollitakse ka nende mobiile. Rääkisin muidugi juhtumist oma tütrele ja kuidas see toimus, aga siiski, instinktid on tugevamad ja ka tema jäi oma mobiilist ilma ja juba järgmisel päeval, kuigi ta surus noormehe eemale ja vaatas kohe kotti, aga juba hilja, noormehed väljusid. Ja ka tema rääkis kõigile ja ka tema sõbrannad jäid oma mobiilidest ilma. Samas, õige varsti nägin jälle bussis ühtesid noormehi purjus olemist teesklemas ja nad olid ühe naise kõrval, aga keegi teine hüüdis kõva häälega üle bussi, et hoidke oma kotti, see noormees tahab varastada. Noormees sai kaineks ja ka pahaseks ja kogu kamp väljus ruttu. Jaa, viisakus on huvitav asi, midagi nii meeldivat ja loomulikku, samas ka mitte kunagi meid külmaks jätvat ja kindlasti midagi, mille poole me kõik püüdleme, aga samas, isegi nii head asjad võivad olla relvad meie vastu. Samuti nagu ebaviisakus. Viisakus on meie jaoks nii võluv ja huvitav on, et viisakuse definitsioon, vähemalt psühholoogilises mõttes on „ endale tüli tegemine „. Muidugi, me ütleksime võib-olla vahel, et viisakus on kultuursus ja galantsus ja vahel ka flirt, aga tegelikult on tõesti nii, et viisakus on endale tüli tegemine. Me tõuseme püsti bussis ja loovutame oma koha teisele, me tassime võõra vanadaami kotti, me peatame oma auto ja laseme jalakäija mööda, me anname teisele autole teed, kuigi meil on eesõigus jne. Muidugi võib viisakus olla ka flirt, kui mees jookseb ruttu ukseni, et see efektselt naise ees lahti teha ja vaatab talle säravalt otsa. Ja siiski, kõigi nende lõbusate juhtumite taga on solidaarsus teiste inimestega. Viisakus, selles väga sügavas vormis aga avaldub just siis kui me riskime teiste pärast ja solidaarsus siis, kui me unustame oma soovi olla meeldiv ja mugav inimene ja tõesti teeme midagi teiste jaoks. Ma armastan sõita bussiga, nii palju toredaid inimesi !