KUI NAABER LÄRMAB - II

Kirjutasin artikli, „ Kui naaber lärmab „ ja paljud küsivad, mis sai edasi. Kas mul on nüüd vaikiv naaber ? Minu arvates on see lugu niivõrd huvitav, et ma räägiksin oma naabrist pikemalt. Ta on alkohoolik ja meremees, kui maal on, siis käib pidu täie hooga.Tema poeg aga , kes on noor ja mitu kord vangis olnud, käib tal öösisti koos oma sõpradega külas. Muidugi on majaelanikud tüdinenud ja mina eriti, kuna ta on minu altnaaber. Tema kõrvalnaaber kardab, ja nagu politsei ütleb, see on loomulik. Minu naabri altnaaber on aga hästi sümpaatne naine, kes aga varem alati kõhkles nagu minagi, et kas me saame olla head inimesed, kui me kutsume oma naabrile politsei ja teisest küljest, kui ka kutsume ja talle tehakse trahv, siis mis see muudab, tal on ju raha nii palju, miks peaks teda väike trahv häirima ? Nii ma siis keelasingi ise oma naabreid ja tulemus oli, nagu paljudel teistelgi, palju lärmi ja palju tühje lubadusi .

Kevadel aga, osustades asja jätta politseile, kutsusin politseipatrulli 4 korral. Patrullid olid hästi sümpaatsed, ja minu suurim hirm, et patrull tuleb ja on ükskõikne, kadus. Esimene patrull koosnes 3 inimesest ja üks jäi minuga rääkima, teised läksid naabri juurde. Käis parasjagu kaklus, aga just sel hetkel oli vaikus. Tundsin suurt muret, mis saab. Minu naabri poeg, väga hea suhtleja, rääkis patrulliga läbi ukse.” Mitte midagi ei olnud ja rohkem ei tee „. Ta on alati võluv ja minu mure süvenes, aga patrull asus protokolli koostama ja taustaks kostis jälle kaklus. Rahunesin. Teisele patrullile avas mu naaber ukse ja karjus vihaselt,” Ma tahan teada, kes siin minu peale kaebab „. Teie naabrid „, vastas patrull viisakalt ja ma hakkasin naerma, sest see oli nii viisakas ja leebe vastus. Ja nii õige ! Naaber ütles veel mitmeid asju, aga patrull vastas oma leebel toonil, et seda rääkige oma advokaadile, kui teid kohtussse antakse. Kolmas patrull oli eriti hoolitsev. „ „Kas te ikka tunnete ennast hästi „ , oli kogu nende käitumise põhisõnum. Nad olid väga viisakad, hoolitsevad, aga ka lootust sisendavad. Mul oli avaldus valmis kirjutatud ja sain kiita ja kuigi mu naabrid neile ust ei avanud, tundsin ennast väga lootusrikkalt. „Kui tore, et te meid kutsusite „, ütlesid nad. „Nüüd saab neile trahvi teha ja teie elu muutub paremaks „. Ma tundsin ennast niivõrd hästi, et kogu lärm läks meelest. Kahjuks pidin ka 4. kord patrulli kutsuma.

Peale igat patrulli kutsumist olin saanud politseilt teate, et algatatud on väärteomenetlus ja tehtud trahv. Nüüd aga otsustas meie uus ja energiline konstaabel, et kutsub minu naabri jaoskonda. Kuna meie ühistu tegi naabrile hoiatuskirja, siis leidsin, et on sobiv võimalus see üle anda. Pidime kohtuma politseijaoskonnas, aga esimene kord naaber välja ei ilmunud.” Ta on jälle purjus „, ütles konstaabel nördinult ja me lepppisime uue kohtumise kokku. Seekord ta tuli. Politseijaoskond on üldse väga huvitav koht. Mõjub inimesteel väga erinevalt. Mulle muidugi väga meeldis. Asjalik, huvitavad ajakirjad politseitööst ja mugav ootamiskoht, palju huvitavaid inimesi ümberingi. Kõik pöördusid alguses administraatori poole ja selgitasid oma soovi. See oli päris uskumatu, kui tohutult närvis paljud olid, lausa paanikas, ja milline kergendus nende nägudel ja tänulikkus, kui lahkusid ja see südamlik lubadus – ma rohkem ei tee. Tundus, et terve meie tänav oli sinna kutsutud ja ma sain tuttavaks paljude uute inimestega. Sai ka väga selgeks, millega politsei tegeleb, ta teeb ennast nähtavaks, võtab ära inimestelt mugava anonüümsuse. Ma tõesti ei tea, miks inimesed peaksid sümpaatsete politseinike peale nii regeerima, aga kõik lahkusid kergendusega hinges ja palju viisakamatena kui tulid. Ja siinkohal ma räägin korarraikkujatest.

Tuli minu naaber ja me läksime koos konsataabli juurde. Minu naaber oli kaine, aga bravuurikas.” Ma kohtusin meie maja Leenaga, teate küll , kes on meie majavanem ja mul pole vaja midagi karta, et mind kohtusse anda, on vaja 51 % elanike nõusolekut, te ei saa seda iial kokku „. Tundsin ennast nii abituna ja kaotasin ka kõnevõime.
„ Teie puhul saavad, „sekkus politseinik. Ja mu naabri bravuurikus asendus hirmuga. „Meie karistame teid „, ütles ta veel ja naaber muutus väga taltsaks. Allkirja saamisega ühistu hoiatusele oli küll probleeme, aga selle käigus ütles mu naaber, et ta loeb kõiki mu kirju, mis ma saadan elanikele ja mul on suurepärane vene keel ! Samuti ütles ta, et politsei on Eesti Vabariik ja on loomulik, et politsei kirjutab eesti keeles ja teeb trahve, aga ühistu suhtes, kes ju ometigi oli palju leebem, avaldas ta pahameelt, et seal küll mingit korda ega seadusi ei ole ja ma imestasin, et et alati on nii – kõigile meeldib range ja aus politsei, see on nagu lootus nii headele kui halbadele inimestele, et headus on ja võidab. See on ka vastus, et headus ei ole passiivne ega arg. Headus on julge, aus ja õiglane ja nagu pahad lapsed vajavad nõudlikku vanemat, vajavad ka pahad täiskasvanud kedagi, kes neid ohjab. Ja oskavad olla tänulikud.

Juhtus ka midagi naljakat. Samal õhtul läksin rõdule ja kohe tegi mu naaber akna lahti ja ta poeg hüüdis nutuselt, „ muudkui kontrollite kõike „ ja pani akna ruttu kinni.

Palju head on sellest kõigest, politseist ja minu aktiivsusest sündinud ja mitte ainult vaikus. Mitmed inimesed on saanud julgust juurde ja samuti kutsunud patrulli, kirjutanud avalduse ja üks teine probleemne korter sai paar korda järjest tarhvi ja nüüd tundub seal olevat vaikus. Vaikus võib siiski olla ajutine, nii minul kui ka neil, aga suurema väärtusega on see, et inimesed on üle saanud oma ebakindlusest ja hirmust, minu naabri altnaaber tahab neid järgmine kord kindlasti kohtusse anda ja ta ei karda neid, ta kardab ainult seda, et kas ta suudab kohtus hästi esineda. Mitu inimest on minu poole pöördunud ja inimesed on julgemad, aga ka säravamad, nad suhtlevad, naeravad ja tunnetavad, et elu on ilus. „ Me võidame nagunii , kui ka mitte kohe „, arvavad nad.

Vahel toimub kõik nii aeglaselt, et tekkib tahtmine käega lüüa kõigele. Mis mõtet sellle kõigel on, miks mitte kolida kuhugi, kus elavad korralikud inimesed, nagu soovitas üks mu tuttav. Siis jälle tuleb keegi vastu, särab üleni ja püüab mu tähelepanu võita oma aupaklikkuse ja viisakusega ja ma tunnen, et mu tööd hinnatakse.
Just tööd, mitte ainult saavutusi.

Muuseas, mu naabrid vabandasid, mitte küll minu ees, aga teiste meie maja elanike ees ja ütlesid , et nad käitusid inetult. Aga ära siiski kolida ei kavatse. Seega ilmselt kutsun veel patrulli, aga võib-olla ka tuleb asi anda kohtusse. Ma ootan ja vaatan ja see on nagu judos, et kõik sõltub vastasest, aga oskused tulevad treenimisega.

Enamus inimesi arvab, et politsei kutsumine on liiast, et politseil on tähtsamaid asju teha, aga politsei nii ei arva. Nemad saavad väga hästi aru, et üks kuritegu viib teiseni ja kõik on ka elustiili küsimus. Kui on halb elustiil, siis tulevad ka kuriteod ja samuti on see hoolimise küsimus. Kui me ei peata oma naabrit, oma ligimest, siis on see ka meie vastutus ja me ei ole hoolinud piisavalt. Raske on öösel tõusta ja oodata patrulli ja ebamugav on avaldust kirjutada, aga on väga hea teada, et keegi on tulemas ja meid kaitsmas !

Politsei teeb oma tööd hästi ja väga tähtis on kontakt konstaabliga. Meie konstaabel, kes on nüüd küll ajateenistusse kutsutud, oli väga imeline. Meie lasnamäe rajoon oli nagu väike külaühiskond inglise seriaalist, kus kõik tunnevad oma konstaablit ja tema meid. Muidugi ei tundnud ta kõiki, aga mõne aja jooksul oleks jõudnud küll tundma õppida, sest ta tegeles kõigega, keegi viskas prügikoti aknast alla, ja ta asus rõõmsalt seda lahendama. Kui ma olin väljakutse teinud ja pärast tühistanud, siis ta helistas ja küsis, mis juhtus ja ütles, et räägib selle inimesega. Igasugune mugav anonüümsus oli kadunud ja politseiauto käis tihti ka meie rajoonis.

Nüüd on meil muidugi uus konstaabel ja tegutseb samuti väga aktiivselt, aga ma tahan öelda, et idülliline elu nagu inglise seriaalis ongi ideeal, mille poole püüelda ja inglased ütlevad ju ka õigesti, et „ kodu on minu kindlus „ ja lausega, „ tunne ennast nagu oma kodus „ mõtlevad – „ käitu nagu sa oleksid kuningakojas „!