Koerad, autod ja munitsipaalpolitsei

Minu isa armastas väga koeri, ka kurjasid. Koerad armastasid ka väga teda ja kuulasid hästi ta sõna. Kui me olime külas ühel perel, kus oli väga suur ja kuri koer, kutsus ta koera enda juurde, võttis talt ümbert kinni ja rääkis talle,et „ meie oleme sõbrad sinuga „. Koer oli väga rahul, aga vaadates neid kõiki inimesi laua ümber, tekkis tal ikka kiusatus,et kui õige läheks ja hammustaks mõnda. Isa tunnetas seda koera sisevõitlust ja pani talle käe pea peale ja ütles : „Sina, Vorri, oled hea kutsu „.Kutsu rahunes ja käitus tõesti nagu hea kutsu. Isa ütles ka alati, et koer peab olema hästi kasvatatud.

Kahjuks kõigil inimestel nii hea suhet oma koerga ei ole ja vahel on ka raske aru saada, kes kelle peremees on. Võib-olla on siin küsimus ka segases maailmavaates. Inimesed räägivad tihti, et võib-olla eelmises elus olin mina koer ja järgmises tema minu peremees. Ütlen siis tavaliselt, et keskendu sellele elule, siin oled sina inimene ja tema koer. Seadused on õnneks väga konkreetsed ja jätavad kõik keerulised maailmavaatelised küsimused välja.

Ühel naabrivalve ümaralaual rääksi linanvalitsuse esindaja Viktor Pekkanen väga rõõmsal toonil, et tuletage kõigile elanikele meelde, et koerad pevad olema rihma otsas ja suukorviga. Tekkis kohkunud vaikus ja arglikud küsimused, et kas väiksed ka ja kas õues ka ja kas trepikojas ka, ja kuidas bussiga lood on. „ Oma kodus võite hoida lahtiselt , mujal peab olema suukorvi ja rihmaga „ oli Viktor Pekkanen konkreetne. Mõtlesin ise ka masendusega, et meie majas seda saavutada on täiesti lootusetu, et kõik ainult naeraksid ja keegi ei teeks nii.

Suvel käisin Pariisis ja sõitsin lennujaamast linna bussiga ja otse minu ees oli tahvel ühistranspordi kaustamise eeskirjadega. Prantsuse keelt ma oskan, nii ma siis lugesin suure huviga ja minu suureks üllatuseks olid prantslased palju nõudlikumad. Bussis tohtis sõita ainult väikeste lemmikutega ja siis, kui nad on kinniselt kotis või kastis. Muidugi, katoliiklik kultuur, see tähendab inimene on nii palju tähtsam kui koer !

Tulin tagasi ja kogu minu suhtumine oli muutunud. Vataasin ringi meie maja juures ja mida ma näen – väiksed koerad on kõik rihma otsas, suured aga lahtiselt. Rääkisin teiste majaelanikega ja nemad kinnitasid sama, väiksed kinni, suured lahti. Muidugi tegin kohe peale naabrivalve ümaralauda elanikele kirja, et koerad pevaad olema rihma otsas ja suukorviga ja lisasin trahvisummad, aga see oli mõjunud ainult väikekoerte omanikele.

Sattusin ka peale, kuidas meie maja ees jalutas üks kuri koer lahtiselt ja üks väike laps oli seal läheduses. Nüüd tundsin, et mulle aitab ! Ma muidugi kartsin seda koera, kuna ta on mulle varem kallale tulnud ja ka teistele, aga koera omanik põhjendas seda sellega, et ta koer tuleb kallale ainult kurjadele inimestele. Nüüd olin tõeliselt kuri ja käskisin ta peremehel koer kinni panna ja kuna koer oli ka parasjagu suur hunniku kakanud, see ära koristada. Peremees aga saatis mulle ülbe pilgu ja jätkas oma muusika kuulamist kõrvaklappidest ja jalutas eemale.
Oli pühapäev ja see toimus maja ees ja meie 218 korterilisest majast nägid seda vahjuhtumit päris paljud. Tegin uue kirja naabrivalve finantseeringul, sest ühistu selliseid asju ei toeta ja tuletasin meelde ńõudeid ja munitsipaalpolitseid ja samuti kutsusin üles sellistest juhtumitest teatama. Varsti nägin sama meest aga oma suurt autot murule parkimas. Ta on seda ilmselt juba pikka aega teinud, aga seekord kirjutasin numbri üles ja saatsin hoiatava meili selle mehe naisele, kuna tema kooridnaadid mul olid. Naine tänas mind ja ütles, et tema on rääkinud sama. Saatsin kirja ka munitsipaalpolitseisse, vastust küll ei saanud, aga munitsipaalplitsei vastas tegudega.

Juba mktu päeva ei olnud tema ega ühtegi teist autot murule pargitud ja ma mõtlesin, mis toimub. Nii ebatavaline ! Ühel hommikul aga, tulles majast välja, nägin seda meest, aga ma ei uskunud oma silmi, ta nägi välja nii sõbralik ja leebe ja ma jäin teda vaatama, kas on ikka tema ? Oli küll ja auto oli ka sama, aga kui ta mind märkas, hakkasime mõlemad naerma ja ta puges ruttu oma autosse. Auto oli nii korrektselt pargitud ja ma läksin rõõmsas tujus tööle.
Päeval aga helistas mulle tema naine ja ütles, et tema mees enam ei pargi kunagi murule, sest tema ja veel üks mees meie majast said munitsipaalpolitsei käest trahvi, 360 krooni. Ta rääkis veel pikalt, kui kasulik on munitsipaalpolitsei ja lubas oma koerale suukorvi osta.

Muidugi, minule küll ei meeldi, kui mulle trahve tehtaks ja sanktsioonid üldse. Mina tahaksin, et minuga sõbralikult räägitaks ja mind veendaks ja ma arvestan ka sellega alati. Inimesed aga on erinevad. Mõned vajavad ranget suhtumist endasse ja teised vajavad trahve, sest raha on neile hästi tähtis. Vaestele mõjub trahv otseselt rahakotile ja toidulauale, rikastele aga mõjub tihti nii, nagu mõne lemmikasja ära võtmine, emotsionaaselt haigetetgevalt, minu kallis raha.
Teine tähtis moment on muidugi enda inimlikkuse tunnetamine, et olen üks teiste seast. Ja on veel kolmas tähtis moment – meie inimloomus. Kui me elame normaalselt, siis me tunneme ennast paremini, kui me teeme halba, siis muutume kurjaks, see on alati nii. Vaadake kurjategijaid, nad on kõik vihased ja pahased, aga Ema Teresa õed – kaugelt on näha nennde rahu ja rõõmu ja sama on meiega.

Mul oli ka üks keerulisem juhtum. Üks naine tualetitas oma väikest kirjut koera meie murul ja tegin talle märkuse.” See on ju puhas vesi, mis koerast välja tuleb”, ütles ta. Olin rabatud. „ Uriin „ ütlesin automaatselt. „ Ei, ei, puhas vesi, minu koerast tuleb ainult puhast vett ! „ Tundsin, et jään sõnasõjas alla ja mõtlesin, et huvitav, kuidas munitsipaalpolitsei käituks sellises situatsioonis ja kas ta asuks seda teemat arutama või teeks tarhvi. Muidugi oleks see huvitav juhtum bioloogidele, ainult ma ei tea veel, kus korteris see väike imeloom elab. Inimestel on üldse kalduvus omistada oma loomadele erilisi võimeid ja ka erilisi õigusi. Varem ei olnud see levinud, aga nüüd märkan, et bussipeatuses tihti hõivab pingi peremees ja tema koer. Inimesed seisavad aga püsti !