Kui naaber ei taha ...

Eile käisin üle pika aja (viimati oli suve alguses) ühel ühistu koosolekul naabrivalvest rääkimas. Kui tavaliselt ma "miks ma pean peale maksma selle eest, et ma naabreid valvan?!" jutule eriti ei reageeri - inimestel on ju õigus oma arvamusele. Siis eile ma kaotasin enesevalituse ja ütlesin inimesele üpris ärritunult "muidugi te ei saa aru, sest te ei taha aru saada!"

Eks mul nüüd see asi siin sees natuke piinab ... oeh. Miks ma ometi ei säilitanud professionaalsust ja ilmselgele provokatsioonile ei vastanud väärikalt, et me võime teiega neid asju pärast omavahel arutada, hetkel on mul ainult 10 minutit naabrivalve põhimõtete tutvustuseks, vms.

Ma tean küll jah, et mis olnud see olnud ja kõik koosolekud ei võigi hästi minna. Aga seekord ma tõega olin endast väljas ja terve õhtu mõtlesin, miks mind ärritab inimeste ükskõiksus ja "kõik on mulle võlgu" suhtumine. Gruusia või loomade jne toetuseks on kerge protestida ja nõuda neile õigust ja vabadust. Aga iseenda kodu ja naabrite ja politsei ja riigiga suhtlemine, mis nõuab iseenda tegevust, see ei tule nii lihtsalt. Palju kergem on ju rääkida, kuidas Eesti Politsei on rumal ja Riik on eriti nõme ja tuua seda põhjenduseks, miks inimene ise midagi tegema ei pea. Aga võtta ise kätte ja maja ees olevasse löökauku natuke killustiku panna; joobes sõbralt autovõtmed ära võtta; oma lapsele õpetada, et kiusamine ei käi inimeseks olemisega kaasa; märgata teisi enda ümber ja mõelda, kui valjuks ma oma lemmiklaulu panen jne jne.

Ma tean, et ma teen praegu nn korralikele inimestele liiga … aga need oleme ju meie ise, kes oma koduümbruse loovad. See on meist kinni, kui puhas ja korralik meie maja, tänava, linn ja riik on.

Kui ma eile õhtul koosolekult koju sõitsin ja Tiinale telefonis rääkisin, kuidas inimesed ei austa ühiselu reegleid jne jne avastasin, et ma ise ju rikun seadust ... räägin autoroolis telefoniga, olen ilmselgelt ärritunud ja seega ikka väga ohtlik liikluses. Nii, et jah, me kõik oleme inimesed ja teise peale näpuga näidata on ju ahvatlev.

Ega ma ei tahagi praeguse kirjutisega öelda, et peame alluma kõikidele seadustele, mis meie poolt valitud riigimehed on kirja pannud ja mõtleme ainult teiste peale … kindlasti mitte. Aga teisi enda kõrval märgata ja samas iseenda eest seista, on see, mis ma öelda tahan vist :-)

Minu õppetund eilsest koosolekust on, et ma pean inimese päriselt ära kuulama, mitte tema rääkimise ajal oma argumentidele mõtlema. Samas on ka minul õigus oma arvamusele. Kui mina ei ütle mulle tähtsaid asju välja, sest et ei taha solvata, olla väljatõugatud, imelik jne. siis ei saagi midagi muutuda. Minu eelmine sissekanne oli ju ka piiride otsimisest, et kui palju ma pean inimesi motiveerima, aktiveerima ja veel terve hulk võõrsõnu ... siis eks see kirjutis ole ka piiride otsimise mõtisklus … kust läheb piir inimese iseendaks olemise ja teistega arvestamise vahel.

Kuigi ma ei ole eriline vanasõnade uskuja, siis see „kuidas Kusti külale nii küla Kustile“ on vist õige jah.

Ja siinkohal veelkord üleskutse, kui teie soovite oma arvamust meie blogis avaldada, siis saatke e-mail sooviga meie ühingu juhatuse liikmele Laurile (lauri.tabur@eesti.ee) tema on blogi peamoderaator :-)

(ps. Gruusia ja loomade õiguste eest tuleb ka kindlasti seista!)