Politseist, hoolivusest ja usaldusest

Eile kohtusin kahe politseinikuga Ida-Virumaal, kellele mõeldes võin küll öelda, et Eesti politsei on usaldusväärne, abivalmis ja professionaalne. Nad olid väärikad, soliidsed kuid samas unustamata sõbralikkust ja huumorimeelt. Mul oli kohe siiralt hea meel, et politseiridades selliseid mehi leidub :-)

Aeg ajalt ilmuvad meedias uudised, kus räägitakse politsei usaldusväärsusest elanikkonna hulgas ja viimastel aastatel on see järjest tõusnud. Ma mõtlen, et kuidas peakski inimene vastama, kui küsitakse, et kas usaldad Eesti politseid? Ma vastaks ka jaatavalt tõenäoliselt, sest minu jaoks on politsei ikkagi organisatsioon, kust ma vajadusel abi pean saama, ma usaldan neid, et vajalikul hetkel on nad minu jaoks olemas. Samas naabrivalve koosolekutel on väga harvad need juhtumid, kus politsei tegevust kiidetakse, pigem peavad naabrivalve töötajad selgitama, miks mõni politseinik üht või teistviisi käitus. Ja see ei ole niisama virisemine virisemise pärast, nii mõnigi kord võtab elanikelt kuuldu sõnatuks ja käsi laiutama...

Mulle tuleb meelde üks lugu, mida rääkis meie ühingu nõuandja ja kuritegevuse ennetuse spetsialist Jim Hilborn. Ta oli Amsterdamis konverentsil ära kaotanud või varastada lasknud oma rahakoti. Võttis siis ette teekonna kohalikku politseiosakonda, kus juhtunust teatas. Politseis pakuti talle kohvi, paluti tal rahulikult juhtunust rääkida, kuulati, lohutati. Jim vestles politseinikuga, temalt võeti avaldus ja lubati ühendust võtta, kui juhtumi osas mingisugust selgust peaks ilmnema. Jim tuli politseiosakonnast hea tujuga, olles juba tegelikult sinna minemise põhjuse unustanud. No arvata on, et turisti rahakoti kadumine politseinikke tagajalgadele ei ajanud, avaldus läks tõenäoliselt kuskile avalduste virna vms. Aga mis Jimi enesetunde nii kõrgele tõstis oli suhtumine. Politseiniku hoolivus, sõbralikkus ja asjalikkus tekitasid tunde, et sa oled kõige tähtsam abivajaja, mis sest, et see on suurlinna politseile igapäevane töörutiin. Tõde on see, et Jim oma rahakotti tagasi ei saanud, samuti ei tulnud talle rohkem infot juhtumi lahendusest. Aga ta on ikkagi äärmiselt rahul Amsterdami politsei tööga ja toob seda ka oma koolitustel eeskujuks.

Eestis on ka selliseid „amsterdami” politseinikke ja üldse ametnikke. Ja kui vähegi võimalik, toome meie neid ametnikke oma koosolekutel alati esile. Ja ma ei arva, et teised ametnikud oleksid kehvemad, neid tuleb lihtsalt õpetada. Enamasti ju lüüakse käega, kui meiega inetult käitutakse, me oleme üsna harjunud sellega, et ametnikud on ülbed ja neil on alati õigus. Aga saab ka teisiti! Mõelge, kui lähete mõnda äriettevõttesse, tavaliselt saate ju väga meeldiva teeninduse osaliseks! Miks ei viiks nii olla ka kõikides ametiasutustes? Viisakal kliendil on õigus hoolivale ja abivalmile suhtumisele.

Naabrivalve töös on ette tulnud, et oleme mõnele ametnikule meelde tuletanud, kelle jaoks ta töötab ja sellest on kasu olnud. Vastastikkune viisakus, hoolivus ja austus võiks olla need märksõnad, kuidas toimub kliendiga suhtlemine nii politseis kui ka mujal. Naabrivalve ühingu kohta kehtib see samuti, kui meie sellist käitumismalli propageerime, peame ise selleks positiivset eeskuju andma. Ja tegelikult see eeskuju andmine ei ole üldse raske!